Juhtkiri: elagu suhtelisus!

Reformierakonna juhatuse koosolek peale riigikogu valimisi. Foto: Mihkel Maripuu

Veidi enam kui kahe ja poole aasta eest sai võimule Jüri Ratase juhitud valitsus. Reformierakond rääkis «vasakpöördest» ja hirmutas inimesi ees ootavate õudustega.

Midagi jubedat siiski ei juhtunud, kuigi nii mõnigi valitsuse samm tekitas küsimusi, millele vastuseid ei teadnud keegi. Ilmselt sai just see Keskerakonna suhtelise ebaedu põhjuseks pühapäevastel valimistel. Kuid Keskerakonna edu oli just nimelt seda – suhteline. Teine koht valimistel pole halb ning kui partei jääb opositsiooni, on ta olukorras, kus temaga tuleb arvestada.

Suhtelisus iseloomustabki Eesti poliitikat kõige paremini. Nii vaadates ei toimunud novembris 2016 vasakpööret – või toimus vaid suhtelises mõttes – ja samamoodi oleks praegu asjatu rääkida parempöördest, omalaadsest konservatiivsest revolutsioonist.

Kahtlemata on näiteks Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liikmete hulgas neid, kellele säärane kirjeldus – eelkõige just sõnastuslikus mõttes – meeldiks. Ja kindlasti usuvad nii mõnedki Reformierakonna liikmed ja nende valijad midagi sarnast.

Ometi pole selline vaade isegi mitte mustvalge. See on lihtsalt vale. Miks? Esiteks seepärast, et mitte kõik valijad ei tee samu valikuid samadel põhjustel. Mõni valis Reformierakonda lootuses, et just see erakond kaitseb eestikeelset haridust Kohtla-Järvel. Mõni teine aga partei positiivse kuvandi pärast. Kolmas valija kirjutas EKRE kandidaadi numbri hääletussedelile veendumuses, et just mainitud erakond toob maale tagasi töökohad. Neljas mõtles aga mustadele ja ustele...

Mitte kõik valijad ei tee samu valikuid samadel põhjustel.

Teine põhjus, miks ei ole mõtet valimistulemusi tõlgendada rangel vasak-parem-skaalal, seisab selles, et erakondade ja valijate suhe ei ole ühepoolne, vaid toimub pidev vastastikmõju. Nõnda otsivad erakonnad teemasid, lähenemisi ja hoiakuid, mis valijaid kõnetaksid. Selle hea näide on Reformierakonna ajalugu, mille käigus on pigem kitsast huvirühmast saanud laiu hulki esindav rahvapartei. Protsessi kulgedes on kunagine liinitruu liberaalsus lennanud suuresti üle parda, asemele on korjatud aga rammusat rahvuslust.

Sama tähtis kui enda mõjutamine valijatest on valijate mõjutamine erakondadest. Siin võib tuua näiteks EKRE, kes on suutnud kunagise Eestimaa Rahvaliidu toetajaskonna mured teha enda omadeks, müües vanadele rahvaliitlastele töö käigus maha ka hea koguse rahvuslik-konservatiivset ideepagasit.

Eelnev ei tähenda, et maailmavaated tuleks unustada. Küll aga tasub arvestada sellega, et poliitikas on asjad ühe või teise maailmavaate poole kaldu, ideaaltüüpi ei esinda keegi.

Ja ei peagi esindama. Kui ka valimiskampaania ajal võis säärane mulje jääda, siis see oli võimendus eesmärgiga paista silma. Nüüd on kampaania läbi. Oleme oma valiku teinud ning poliitikute eesmärk on tegutseda. Loodetavasti lähtuvad nad seda tehes oma maailmavaatest. Kuid loodetavasti ei takerdu nad sellesse. Sest teadupoolest võib see inimene, kes lähtub ainult põhimõtetest, unustada inimesed. Seda me aga ju ei taha.