Aarne Seppel: Vaikiv kättemaks

Aarne Seppel Foto: Erik Prozes

Enam kui kaks aastat tagasi saatsid Margus Tsahkna, Jevgeni Ossinovski ja Jüri Ratas Reformierakonna jalga puhkama. Edasine laperdamine näitas, et võibolla oligi Reformierakonnale kui organisatsioonile seda vaja. Mingitel hetkedel läks neil rohkem auru iseenese ja vähem riigi juhtimisele.

Tsahkna ja Ossinovski korraldatud paleepööret saatis retoorika, mis tunnustas madalaima palga teenijaid ja halvustas natukenegi edasipüüdlikumaid ja kõrgema palga teenijaid. Eesti rahvas sai riigijuhtide suu läbi teada, kes on nii rikas, et talt tuleb rohkem raha ära võtta – selleks osutus 1700 eurot teeniv inimene. Juba mullu detsembris oli keskmine palk peaaegu 1500 eurot.

Keskerakonnast midagi väga tarka olnukski palju oodata. Kuidas saab uskuda, et erakond, mis ei suuda ega suuda iseendagi rahaasju korda ajada, suudaks valitseda riiki? Tasuta asjade andmine, mitte lihtsalt lubamine, oligi nende peamine idee. Jüri Ratas õppis moodustama konkreetsemaid lauseid, aga sisu ikkagi polnud.

Eesti riiki juhtida Keskerakond ei saa ega suuda, sest partei tegelik toetaja ei ole eestlane ja seetõttu peavad keskerakondlased vingerdama ja proovima kuidagi meeldida, rääkides eri kanalites eri juttu.

Valimistulemust vaadates saab kohe selgeks, kes on kaks võitjat: EKRE ja Reformierakond. EKRE annab hääle kõigile, kes tunnevad end tõrjutuna ja kiusatuna. EKRE teeb kõik, et taguda rauda, ja kui tuli ääsis jahtuma hakkab, siis lastakse lõõtsal peale puhuda. EKRE puhul on kõige koomilisem asjaolu, et end konservatiivseks nimetav erakond soovib kõige enam revolutsiooni.

Eesti riiki juhtida Keskerakond ei saa ega suuda, sest partei tegelik toetaja ei ole eestlane ja seetõttu peavad keskerakondlased vingerdama.

Reformierakond on viimased paar aastat olnud hea patuoinas – kui praegune valitsus midagi ei tee või midagi ei oska, siis kunagi ei olda ise süüdi, vaid ikkagi Reformierakond. Valimispäeval aga näitas Eesti rahvas, et ei taheta üleüldist võrdsust. Edasipüüdlikkuse ja endaga hakkamasaamise halvustamist riigijuhtide poolt ei unustatud. Viimati sai Keskerakond vähem hääli 2003. aastal.

Reformierakond ei teinud absoluutset häälte rekordit, aga toetus neile on vaieldamatu. Eks iga läbikukkuja kiunu omal viisil eneseõigustust, aga olen üsna veendunud, et inimesed ei hääletanud millegi vastu, vaid millegi poolt. Minnes üldistamise libeda teele, olen siiski üsna kindel, et normaalne Eesti inimene ei taha tatti pritsides räusata millegi vastu, on siis see, mille vastu olla, punast, pruuni või sinist värvi.

Inimene tahab tööl käia, tahab paremini hakkama saada. Kui tal õnnestub teenida kuus rohkem kui kaks tuhat eurot, siis ta ei taha, et seesama riik, mis jagab «tasuta» teenuseid vasakule ja paremale, kuulutab ta rahvavaenlaseks, kellelt tulebki raha ära võtta. Paljud mu tuttavad, Reformierakonna karmid kriitikud ütlesid, et valik oli lihtne.

Kaja Kallase enam kui 20 000 häält on ülivõimas mandaat, aga see ei ole finiš. See on avanss, tegelik töö – nii Reformierakonna reformimine kui ka Eesti riigi juhtimine – on alles ees.

Reformierakonna võit võis olla üllatus ja ootamatus Keskerakonnale ja temaga koos valitsevaile erakondadele, aga see ei olnud üllatus vaikivale enamusele, kes maksis kätte nii nagu demokraatlikus riigis kohane.