/nginx/o/2019/03/05/11844329t1h9688.jpg)
Kunagi oli kõik teisiti. Kunagi oli ka sportlane meie alguste alguse juures. Ja kes usuks täna, et siis oli just kultuurirahvas see, kes märkas, mõistis ja hindas. Pimedamast pimedamal ajal ilmus üks, kes suutis liigutada kogu rahvast, kirjutab spordikirjanik Paavo Kivine.
Spordis mõõdetakse sekundeid, kuid ennekõike au. Rikneb viimane, rikneb kõik.
Täna näeme, millise häbi suutis meile kaela tõmmata üks kuritegeliku egoga väikene mees. Kuuleme, kuidas suurest ilmast kostab: muidugi, nad on ju eestlased! Meie aga tunneme häbi. Ometi mõned teadsid, et see on sohk, pidid teadma. Petistel oli kaua kõrgeid soosijaid. Petistel oli kaua truusid tagantkiitjaid, ekraanilt hõisati lakkamatult ja valjult.
Ülejäänud spordirahvas kuulaku aga taas lontis kõrvu igavest andevaest refrääni: «Kui mõistust jagati, olid sportlased trennis.» (Nüüd pigem: dopingutohtri juures.) Uskumatu, et nõnda arvas heaks öelda isegi spordijuht number üks.
Kui nii, siis oli ka Palusalu mõistuse jagamise ajal trennis. Kes ta tegelikult oli võimu poolt surmamõistetu ja mahavaikitu ajal, mil paljud kultuuriheerosed poolt vahetanuna seda võimu kiitsid.
Kui nii, siis oli sel ajal trennis ka Keres. Kes ta tegelikult seisis mahalastavate rivis sakslaste püsside ees või mattis Kremli korraldusel oma eluunistust.
Eks lisatagu veel, et neil polnud piisavalt mõistust vahetamaks poolt. Et nad ei taibanud teha nii lihtsat asja!
Kas me teadsime neist kahest ülalmainitut? Ei teadnud. Aga nüüd teame. Kas meie, spordirahvas, ei peaks just sellisest rääkima, just sellisega samastuma? Et meile ei öeldaks kõrvalt muud. Olgu neil ka väärtmetalli ühepalju, Veerpalu pluss Salumäe ei anna kokku Palusalu.
Kunagi oli kõik teisiti. Kunagi oli ka sportlane meie alguste alguse juures. Ja kes usuks täna, et siis oli just kultuurirahvas see, kes märkas, mõistis ja hindas.
/nginx/o/2021/09/01/14041579t1hd795.jpg)