Indrek Lepik.

FOTO: Konstantin Sednev / Eesti Meedia

Riigikogu valimised tõid ehk enamgi üllatusi, kui pühapäeva eel ennustati. Suurema saagi said parempoolsed ja lati alt jooksid läbi vasakpoolsed, neist sotsiaaldemokraadid lausa nii, et kahanesid riigikogu väikseimaks jõuks.

Et valimistulemus oli alla ootuste, tunnistas ka erakonna esimees Jevgeni Ossinovski. Vahest tekitab aga muret see, kuidas häältekadu põhjendati. ETV otse-eetris ütles Ossinovski, et ühelt poolt alahinnati «paremäärmusliku laine harja» ja teisalt «võttis» Eesti 200 sotsidelt neli-viis kohta parlamendis. Ehkki intervjuus kõlas ka lubadus tulemustest järeldusi teha, kumavad sotsiaaldemokraatide jutust taas läbi kulunud vabandused.

Esmalt niinimetatud paremäärmuslikust lainest. Kuigi see Euroopas ringi vaadates vahel ka nii tundub, pole ei poliitspektri parem- ega vasakäärmuses toimuv kuidagi võrreldav loodusnähtustega, vaid iseloomustab üksnes seda, kuidas järjest märkimisväärsem osa valijaist ei leia olemasolevast valikust endale poliitilisi esindajaid. See ei tähenda, et neis äärmustes paremaid mõtteid on, kuid järelikult kõlbavad nad vahelduseks küll. Seega võiks mõne teise jõu hurjutamise asemel pigem mõelda, miks valib maarahvas ja töölisklass näiteks EKREt. Kas küsimus on selles, et Kagu-Eesti on keskmisest kuidagi rassistlikum või isolatsionistlikum, või seisneb probleem ikkagi asjaolus, et ajalooliselt töölisrahva eest seisnud sotsialistid on moondunud linnaeliidi elik kunstnike ja uue majanduse spetsialistide meeliserakonnaks? Nagu sõnas üks nimetu reformierakondlane möödunud nädala Eesti Ekspressis: «Kui su tüüpvalijaks on jäänud 3000 eurot palka saav startuppija, siis muidugi ei saagi lubada rikaste kallale minemist.»

Ja siis muidugi häälte «võtmisest». Hääl kuulub ikkagi valijale, mitte ühelegi erakonnale, lähtudes turu-uuringus paika pandud turuosast. Vahest on see tähenärimine, sest Ossinovski hinnangul oli ju tegu sotsidega sama maailmavaadet jagavate inimestega – ja küllap mingil määral oligi –, kuid miks andsid nad oma hääle siis Eesti 200-le? Vast on just see siis koht, kus teha järeldusi, miks ka edumeelset ja kosmopoliitset linnarahvast enda poole ei suudetud meelitada.

Hääl kuulub ikkagi valijale, mitte ühelegi erakonnale, lähtudes turu-uuringus paika pandud turuosast.

Kindlasti oli Reformierakonna kõrval valimiste suur võitja EKRE. Selmet näha EKRE tõusu kui paremäärmusluse tõusu, võiks sellest aga pigem järeldada, et suuremas osas pole ülejäänud erakonnad linnadest väljapoole näinud. Tallinna kui pealinna edu on olnud imetlusväärne, kuid Eesti laiub 45 000 ruutkilomeetril ja sel teisel poolel on samuti oma hääl. Ehk suudabki uus riigikogu ja valitsus seda lõhet vähendada või vähemasti üksikute präänikute asemel sellele süsteemselt mõelda. Vastasel juhul võivad ka järgmised valimised «halbu üllatusi» tuua.