Raul Kalev

FOTO: Erakogu

Eesti riigi huvi maailma suurtele spordis kandu näidata on kiiduväärne, kuid noori suunates kaob rõõm liiga vara ja asendub nüri kohustusega, leiab suhtekorraldaja ja lapsevanem Raul Kalev.

Artikkel kuulatav
Postimees digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Igal nädalavahetusel liugleb tuhandeid noori meie parkmetsadesse rajatud suusaradadel ja nõlvadel kõrvuti eakamatega. Värske õhk ja füüsiline pingutus teeb kõigi meele ühtmoodi rõõmsaks. Sport on meie elustiil, usuvad kangemad.

On ka neid, keda värskest õhust ja rõõmsast meelest enam inspireerivad säravad medalid. Noorte ja laste seas jagatakse neid talveperioodil murdmaasuusatamises iga kuu kümneid komplekte. Nii aastast aastasse. Ikka ja jälle teatavad põlvepikkused tegelased, et nende eeskujuks on Andrus Veerpalu ja nende kindlaks sooviks on saada maailmameistriks. Me vaatame neid ja heldime oma mõttes: «Nii tublid lapsed!» Sest ka meie tahame, et Eestis oleks rohkem ambitsiooni, oleks tiitleid ja au.