Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/11/20/11588749t1h9f67.jpg)
Mitte eestlased ei ole nakatunud russofoobiasse, vaid Venemaa mõjuagendid levitavad infonakkust, mis nõrgestab Eesti riigi immuunsüsteemi, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin.
Minu viimane artikkel, milles väitsin, et eestivenelaste põhiline poliitiline ebajumal on Putin, tekitas rohkelt kisa ja kära. Kõige enam käratsesid need, keda võib täie õigusega pidada Venemaa mõjuagentideks Eestis. Ma ei taha sellega väita, nagu oleksid need inimesed Venemaa eriteenistuste kaastöötajad. Võib täiesti olla, et nad ei tegutse tellimuse peale, vaid puhtalt oma kindlaid veendumusi mööda ja omakasupüüdmatult. Asja olemust see ometi ei muuda. Nii või teisiti on ilmne, et Eesti ühismeedias ja ajakirjanduses tegutseb agaralt terve rühm isikuid, kelle infovood toetavad Venemaa huve.
Muide, ma ei taha «Venemaa mõjuagendi» staatust pidada sugugi kuritegelikuks või solvavaks, kindlasti mitte. Kui inimene on ikka südames veendunud, et Venemaa ohuga paisutatakse üle, et Vladimir Putin on toimekas ja tõhus juht ja et Eesti liigub valel rajal, siis mis seal ikka, igal inimesel on õigus oma arvamusele ja ka selle väljaütlemisele. Ainuke tingimus: pole tarvis varjata oma tõelisi tundeid Venemaa (ja Eesti) suhtes, vaid uhkelt kanda Venemaa mõjuagendi nimetust. Ehk peaks Eesti justiitsministeerium looma isikute ja organisatsioonide registri neist, kes astuvad üles välisriikide huvide esindajana. Näiteks USAs on selline register olemas ja keegi ei pea seda Ameerika riigi võimalike vaenlaste nimekirjaks.
Nüüd aga teen teatavaks sügavalt isikliku arvamuse, keda ja miks tuleks Eestis pidada Venemaa mõjuagendiks. Palun väga mitte pidada minu mõttekäike mingisuguseks öördamiseks või laimamiskatseks. See on lihtsalt minu analüüs.
Vjatšeslav Ivanov
Võtame näiteks ajakirjaniku Vjatšeslav Ivanovi, kes oma venekeelses Delfis ilmunud artiklis astub üles Vladimir Putini vankumatu kaitsjana. Alustuseks mainib autor ära «tobeda» laulukese Ameerika tuumapommitamisest, mis kõlas 23. veebruari kontserdil Peterburi Iisaku katedraalis.
Siis nimetab ta odioosseks Kremli propagandistide Dmitri Kisseljovi ja Pjotr Tolstoi väljaütlemisi, kes lugesid täpselt üles, milliseid USA sihtmärke Venemaa raketid USAs tabama peavad, ja tõotasid, et vastasest ei jää järele märga plekkigi. Vjatšeslav Ivanov osundab seejärel Kremli avaldusele, milles distantseeruti telesaates öeldust, ja jõuab järeldusele, et «agar loll [ehk siis Kisseljov ja Tolstoi] on ohtlikum kui päris vaenlane».
Härra Ivanov ise võrdleb Putinit sisuliselt Rooma paavstiga ja laseb niisiis meil teha järelduse, et Venemaa propaganda on asi iseeneses, mis Venemaa presidendi tahtest ei sõltu. Ometi teavad kõik, et Venemaa propaganda ja Putini vahele saab panna võrdusmärgi. Loomulikult ei saanud ta föderaalkogu ees peetud kõnes ise nimetada USA linnu, millele tuumalöök antakse, mispärast jättiski selle räpase töö oma alluvatele, Kisseljovile ja ülejäänud gängile. Lauluke lastest ja neegritest, kes hukkuvad Nõukogude allveelaevade rünnakus, ei kõlanud neil päevil sugugi juhuslikult. Just president Putin on loonud Venemaal militaristliku hüsteeria õhustiku, milles sünnivad niisugused õudu äratavad kontserdid. Sestap jätavad härra Ivanovi püüded Putinit rehabiliteerida, esitleda teda «rahutuvina», päris rusuva mulje.
Jüri Kivit
Aga kui Vjatšeslav Ivanovi võib pidada Putini külgetõmbevõime «süütuks ohvriks», siis üks teine isik, kes võitleb Eestis innukalt Venemaa huvide eest – Jüri Kivit –, vajab spetsiaalset käsitlemist. Ta on küllaltki tuntud meediapersoon, kes teeb koostööd niisuguste Venemaa propagandarelvadega nagu Sputnik Eesti ja Baltnews. Oma artiklites ja avalikes esinemistes on Jüri Kivit näiteks tõdenud: «23 aastaga ei ole me [Eesti] suutnud saada ei usaldusväärseks transiidipartneriks, ei finantskeskuseks, ei stabiilse fiskaalsüsteemiga riigiks, ei kvaliteetseks turismimagnetiks, ei tõhusa tööstuse ega rohelise põllumajandusega maaks. Ainult välismaiste vägede baasiks oleme saanud. Ja odava kvaliteetse tööjõu allikaks.» Seejärel teeb Jüri Kivit veel ühe tähelepaneku: «Ja veel tuleb Eestil hästi välja tigedalt klähviva krantsi teenuse pakkumine.»
Peamine kanal, mille kaudu Jüri Kivit demonstreerib oma «loomingut», on Youtube. Just selle kaudu on autor 2017. aastast levitanud luuletusi ja paroodiaid. Ma ei ole suuteline kogu sisu hindama, aga juba selle põhjal, millega olen tutvunud, võib paika panna maailma, milles Jüri Kivit elab. Niisiis: Eesti on üks litapoegade maa, kusjuures nende hulka kuuluvad ka kõik Venemaa poliitemigrandid, keda Jüri Kivit, pakkudes välja isegi fotod, nimetab «perse lohkutõmbajateks». Kadriorus elab lirvast president, kes võtab vastu Rooma paavsti ja dalai-laama ning kuulab Kapo ettekandeid. Eestit hoiab enda kütkes hirm Putini ja selle ees, et metslased võivad hõivata Narva.
Luuletuses «Venemaa vallutab Tallinna» irvitab Jüri Kivit Eesti sõjaväe üle ja avaldab kahtlust, kas Tallinna venelased ikka üldse lubavad eestlastel proovida peatada Venemaa sõjaväe pealetungi. Üldse on ligemale pool Jüri Kiviti «loomingust» pühendatud Eesti sõjaväe ja sõjaväelaste mõnitamisele. Pärast sõnu «Eesti armee» hakkab Jüri Kivit demonstratiivselt kõkutama ja sõnab «anekdoodi lõpp». Samuti nimetab Jüri Kivit luuletustes ukrainlasi hohollideks, kritiseerib Eestit keeldumise eest toetada Venemaa maagaasijuhtmeprojekte, naerab välja Briti eriteenistuste Salisbury mürgitamisjuhtumi juurdluse ja kuulutab, et Eesti on «oma perse NATOle ette keeranud».
Luuletuses «Venemaa vallutab Tallinna» irvitab Jüri Kivit Eesti sõjaväe üle ja avaldab kahtlust, kas Tallinna venelased ikka üldse lubavad eestlastel proovida peatada Venemaa sõjaväe pealetungi.
Kõigist Eesti poliitikutest on Jüri Kiviti erilise mõnitamise osaliseks saanud Andrus Ansip. Luuletuses «Vovast» kirjeldab Jüri Kivit allegooriliselt NSV Liidu lagunemist ja omistab «Vovotškale» võime «panna jätised vastutama». Jätised on tema arvates naabrid kunagises kommunaalkorteris. Nojah, rumalukesi silmas pidades annab Jüri Kivit küll kohe teada, et Venemaal leidub palju nimesid ja kui keegi arvab, et Vova on mees Kremli müüri taga, siis võib ta eksida. Kommunismiohvrite memoriaali reportaažis ei maininud Jüri Kivit sõnagagi poliitilisi repressioone ja küüditamist, küll aga tuletas meelde «meie vanaisasid, kes võitlesid fašismiga» ja põlvkonda, kes osteti ära teksade eest. Tallinna TV saates kõneles Jüri Kivit õnnelikest inimestest, kes elavad Krimmis pärast selle liidendamist Venemaaga.
Samuti on Jüri Kivitit märgatud Venemaa saatkonna juures Tallinnas, kus ta tegeles protestimeeleavalduse filmimisega. Tekib küsimus: milleks ja kellele ta seda infot jäädvustas? Lõpuks läks see tüüp päris marru, kui luges minu artiklist lugu vene kooli õppealajuhatajast, kes häbistas mind Putini mittearmastamise pärast. Jüri Kivit nõudis, et ma annaksin teada tema nime. Võib-olla tahtis ta selle õpetaja lisada nende aktivistide sekka, kes toetavad koostööd Putini režiimiga pärast Eesti liidendamist Venemaaga? Või rikkusin ma hoopis ära Venemaa mõjuagentide hoolikalt üles ehitatud müüdi vaestest vene pedagoogidest, keda Eestis aina diskrimineeritakse? Nime ma loomulikult talle ei öelnud, mille peale Jüri Kivit ähvardas seada mind nii ebamugavasse olukorda, et ma ise lidun tagasi Venemaale või vähemalt jäetakse mind elamisloata.
Kusjuures Jüri Kivit ise Eestist, mida ta nii halastamatult kritiseerib, üsna kindlasti lahkuda ei taha. Tal on Eestis hulk ettevõtteid, mida ta juhib või mille juhtkonda ta kuulub. Näiteks reklaamiagentuur Studio of Marketing, Väike Peeter, Dvorik, Jüri Tšernikov (see küllap ongi Jüri tegelik perekonnanimi: ta räägib vene keelt puhtalt, kuigi luuletuste ettelugemisel teeb järgi «eesti» aktsenti). Veel on tal muusika- ja fotostuudio. Minu allikad kinnitavad, et Jüri Kiviti ettevõte saab Tallinna linnavalitsuselt pidevalt reklaamiteenuste osutamise tellimusi.
Minu allikad kinnitavad, et Jüri Kiviti ettevõte saab Tallinna linnavalitsuselt pidevalt reklaamiteenuste osutamise tellimusi.
Ma loodan, et Tallinna linnavalitsus vaevub seda kommenteerima, olgu siis minu või opositsioonisaadikute päringu peale. Oleks huvitav teada, mille arvelt rahastatakse Jüri Kiviti marulist tegevust Eesti diskrediteerimiseks. Mõistagi on see kõik vürtsitatud kesisevõitu huumoriga ja tihedalt täis pikitud ebatsensuurseid sõnu. Kuid Jüri Kiviti poliitiline positsioon on ilmselge: sihikindel Eesti riigi ja selle juhtide mahategemine. Millest – ei tasu unustada – on väga huvitatud naaberriigi Venemaa režiim. Võib-olla ei ole see süütegu, aga kiiduväärseks nüüd sellist suhtumist Eestisse küll nimetada ei saa.
Eino Ingerman
Kuid vahest kõige selgemini on Venemaa mõjuagentide pretensioonid Putini režiimi vastaste suhtes sõnastanud Eino Ingerman. Ta kirjutas oma Facebooki leheküljel (vene keeles) nii: «Te kahjustate oma tegevusega Eestit, teile anti siin peavarju, aga teie tegutsete eesti rahva süvahuvide vastu. Te ei ole mitte ainult Venemaa, vaid ka Eesti vaenlane. Eestit vaevab rängalt russofoobia, eestlaste tervenemiseks on tarvis Venemaa kohta käivate positiivsete uudiste ravi. Teie, Kuzitškin, soodustate haiguse süvenemist. Teie käest tellivad muusika Venemaa ja vene rahva vaenlased, teie aga lausa rõõmuga teete ära.»
Mind hämmastasid eriti sõnad «eesti rahva süvahuvid» mis vaat et sõna-sõnalt langevad kokku Vladislav Surkovi artikli teesiga «vene süvarahvast». Kas tõesti on Venemaa apologeedid Eestis juba sel määral hakanud samastuma Venemaa propagandistidega? Või ei suuda nad oma peaga olukorda analüüsida ja võtavad lihtsalt üle võõra eeskuju? Igatahes minu vastus sellele rünnakule on ühene: olen kirjutanud ja kirjutan ka edaspidi tõtt Venemaast ja venelastest. Ja sugugi mitte seepärast, et tahaksin mustata oma esimest kodumaad Venemaad, vaid sellepärast, et tahan kindlustada oma teise kodumaa Eesti julgeolekut ja heaolu.
Mitte eestlased ei ole nakatunud russofoobiasse, vaid Venemaa mõjuagendid levitavad infonakkust, mis nõrgestab Eesti riigi immuunsüsteemi. Mulle ja kogu Eestile oleks parim positiivne uudis Venemaalt teade Putini režiimi langemise kohta. Ma usun, et see oleks asjalik ravivahend kõigile, kes elavad Eestis, aga on nakatunud Putiniga. Ma loodan, et nad saavad terveks. Või et neil aidatakse terveks saada…
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.