Majanduskasvul on teatavasti kaks juurpõhjust. Esiteks demograafia, mis muide on ka ainus enam-vähem mõistliku täpsusega ette prognoositav sisend igasuguste teiste prognooside tegemiseks. Teiseks majanduskasvu juurpõhjuseks on tootlikkuse kasv. Kui veidigi järele mõelda, siis on tegemist täiesti arusaadava kontekstiga ka muidu majandusest kaugemal seisvale lugejale.
Demograafia – kui inimesi tuleb juurde ja on palju noori ja positiivses mõttes ahneid noori, siis loomulikult majandus kasvab. Tootlikkuse kasv on aga miski, mis tähendab lihtsalt seda, et midagi tehakse paremini ja kiiremini. Kusjuures seda on võimalik ka kallimalt müüa. Tootlikkuse kasv on just see, mis on umbes alates tööstusrevolutsioonist toonud elustandardi dramaatilise paranemise. Selle näitlikustamiseks kõlbab tavaliselt vihje selle kohta, et 19. sajandi lõpus pidid selleks, et kümme inimest söönuks saaks, üheksa neist seitse päeva nädalas ca kümme tundi ööpäevas rassima. See, mitu protsenti populatsioonist on põllumajanduses hõivatud hetkel, jäägu lugejale koduseks ülesandeks.