Tiina Paet: kiilas pea ja kiilas jää

Tiina Paet Foto: Eesti Keele Instituut

Arvatavasti on viimase aja tänavate seisukord ja inimeste toimetulek sellega viinud meist nii mõnegi mõtted sõna kiilas tähendusele ja päritolule.

„Eesti keele seletavas sõnaraamatus“ on terve pesa samatüvelisi sõnu: kiilak (murdekeelne), tähendusega ’hoop’; kiilakas tähendustega ’hoop, kõrvakiil, kiilasjää, kiilaspea’; kiilama tähendusega ’läikima, hiilgama’, samuti kiilanema ja kiilastuma. Sõna kiilas moodustab ka liitsõnu: kiilasjää (murdekeeles ka kiilakjää), kiilaspea, kiilaspäine, kiilaspäisus ja kiilassilm ’teatav putukas’. Meie esimesest, 1918. aastal ilmunud õigekeelsussõnaraamatust leiame sõnad nagu kiilus ’pilvitu taevaserv’, kiilgama ’läikima’ ja kiilustama ’läikivaks tegema’ ning kiilustama ’kiilaks, läikivaks tegema’.

On huvitav, et kiilas on saanud siiski üsna üheselt esiteks palja, juusteta pea tähenduseks. Karvutu looma märkimiseks näiteks ei kasuta me sõna kiilas, samuti ei ole karvadeta jalg, käsi ega lõug kiilas. Teiseks on kiilas samuti üsna kitsalt kinnistunud liitsõna kiilasjää esikomponendiks. Me ei kohta selle sõna kasutust näiteks veepinna, puukoore ega kivi kirjeldustes, ehkki muud omadused – siledus, kõvadus, libedus ja läikivus – võivad neil samad olla. Kiilasjää ei ole aga iga jää, peamiselt nimetatakse nii teid ja tänavaid katvat jääd. Seevastu veekogudel, uisuplatsil või sügavkülmikus ei leidu kiilasjää, vaid lihtsalt jää. Täpsemalt on kiilasjää maapinnal esinev jäide ehk must jää.

Kui nüüd küsida, mis ühendab sõna kiilas kahte tähendusvälja eesti keeles – pealage ja jääd –, siis see ongi läikivus ja siledus.

Kiilas võib käituda nii kokkukirjutatava kui ka eraldiseisva omadussõnana, seega võib kirjutada nii lahku: kiilas pea ja kiilas jää ning ka kokku: kiilaspea ja kiilasjää.

Kust see tüvi üldse eesti keelde on tulnud? „Eesti etümoloogiasõnaraamat“ näitab, et see on põlissõna, mis meil ühine meie sugulaskeeltega: liivi kīļaz ’libe, sile’; vadja tšiilata; soome kiiltää ja saami kiltēt. Tähenduseks neis keeltes on ’läikida, helkida’. Kiila pea kohta öeldakse soome keeles aga hoopis kalju ja läikiv kiilaspea on kiiltävä kalju.

Kui nüüd küsida, mis ühendab sõna kiilas kahte tähendusvälja eesti keeles – pealage ja jääd –, siis see ongi läikivus ja siledus.

Esimeses eesti õigekeelsussõnaraamatus (ÕS) (ilmunud 1918) on küll kiilas sees, aga kiilaspea ja kiilasjää ilmuvad sõnaraamatusse ÕSi teises trükis 1925. aastal.

Huvitav on ehk teada, et Eesti perekonnanimede hulgas on mõne(kümne) esindajaga nimed Kiilas, Kiilaspä, Kiilaspea ja Kiilaspää.

Kui kiilaspäisus on enamasti paratamatus, millega tuleb leppida, siis kiilasjää vastu aitab peamiselt kevad. Ajutist leevendust kiilasjäisusele pakuvad ka sool, liiv ja kruus.