Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Priit Pullerits: ärme hävita elu (18)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Priit Pullerits
Priit Pullerits Foto: Margus Ansu

Lihtne ja mugav on maaslamajat lüüa. Aga eks püüdke peksta seda, kes eest ära jookseb. See oli ebaõiglane, et pärast kahe Eesti suusataja dopinguloo ilmsiks tulekut langes suurem osa häbikoormast Karel Tammjärvele. Langes paradoksaalsel kombel seepärast, et tema oli kahest too vapram. Tema pidas treener Anti Saarepuule antud sõna, et järgmisel hommikul pärast vahi alt vabanemist jagab kaamerate ees selgitusi. Mitte ei lasknud öö kattevarjus teadmata suunas jalga nagu teine patune Andreas Veerpalu.

Olles öelnud siin kohustusliku lause, et muidugi pole Tammjärve ja Veerpalu teguviisile õigustust, tuleb tunnistada, et vähemasti on Tammjärves ports mehisust. Julgus võtta oma tegude eest avalikult vastutus – see on nüüdisajal nii haruldane. Meenutage, kui palju te kuulsite riigikogu valimisdebattide ajal poliitikute ülestunnistusi, et mingi viltu läinud otsus on nende süü. Ikka käis enda õigustamine, alati olid süüdi teised. Aga mis on poliitilise vea tunnistamine – sest vigu teevad kõik poliitikud – võrreldes Tammjärve ülestunnistusega, mida tehes ta teadis, et viimne kui üks inimene vaatab teda hukkamõistva pilguga? Tühiasi on. Aga sellekski ei jätku poliitikuil sirget selga.

Tammjärv käitus küll üdini ebasportlikult, ent samas on tema karistamine avaliku arvamuse areenil võtnud ebaproportsionaalsed mõõtmed. Eriti võrreldes Veerpaluga, kes peitu puges. Tammjärv on naelutatud häbiposti, nagu oleks ta sarimõrtsukas. Oh ei, see on liialdus! Isegi tapjad ja vägistajad ei pälvi nii laialdast hukkamõistu.

Aga Tammjärv pole kedagi isegi jalaga löönud. Ta pole, niipalju kui teame, isegi keeruliste nimedega keemilisi aineid kasutanud, nagu näiteks Norra suusatajad. Ja kui erakondade peaministrikandidaadid laupäevaõhtuses «Valimisstuudios» Tammjärve taunisid, siis olgu neile siinkohal mõtlemiseks küsimus: mille poolest erinevad dopingust nende üüratult kallid valimislubadused, millele pole rahalist katet ja mida nad täita ei suuda, aga mille abil nad üritavad võitu püüda?

See kõlab siin küllap kentsaka õigustusena, aga Tammjärv isegi ei võitnud midagi. Keegi ei riputanud talle pärga kaela, keegi ei kandnud teda võitjana kätel. Vastupidi: aastast aastasse sai ta rahvalt pigem kuulda, et on suusatajana mõttetu mees, kes vaid haruharva jõuab MK-sarjas punktikohale. Küsimus: äkki oli etteheidetel väike, aga otsustav osa, mis kallutas Tammjärve lõpuks veredopinguga riskima?

Kahtlemata oli Tammjärvele kõige rängem proovikivi, kui ta pidi pärast aastatepikkust veredopingu kasutamist selle avalikult üles tunnistama. Ta sai sellega, mööngem, hakkama. Nüüd on meie proovikivi, kas suudame talle andestada, et ta võiks oma eluga edasi minna. Või jätkame kättemaksuhimulist verbaalset lintšimist, tampides mutta ühe noore, tegelikult tubli ja aruka mehe, kellel, muide, on annet muukski kui ainult suusatamiseks.

Märksõnad

Tagasi üles