Kaja Kallas Reformierakonna valimispeol. 

FOTO: Raul Mee

Reformierakond on valimised võitnud. Kaja Kallase isiklik väga tugev valimistulemus räägib samuti selget keelt. See on stardipositsioon koalitsioonikõnelusteks.

Kaja Kallase kampaania ja ka oma erakonna juhtimine algas kompamisi, saadetuna erakonna sisenaginatest. Kuid praegu võime öelda, et Kallas on ennast tõestanud ja võib-olla osutus see, mida peeti tema nõrkuseks – leebus, teatava sõjakuse puudumine – hoopis tugevuseks.

Sõnum Keskerakonna kohta ja keskerakondlastele endile pole sama selge. Ühtpidi on see erakond suutnud koguda hääli samas suurusjärgus nagu eelmistelgi valimistel. Teistpidi ei ole praegune peaminister Jüri Ratas oma erakonna suurim häältemagnet, vaid selleks on Lasnamäel kandideerinud Mihhail Kõlvart. Yana Toom ja Raimond Kaljulaid ei jää samuti häältepüüdjatena palju alla Jüri Ratasele.

EKRE on saanud hääli umbes nii palju, nagu ennustasid valimiseelsed küsitlused. See tähendab, et erakonnal õnnestus nimekirja saada kandidaadid, kelle abil küsitluste toetusprotsendid ka tegelikel valimistel kokku koguti. On tõenäoline, et EKRE jääb nüüd, oluliselt tugevamana, ikkagi opositsiooni. Nende juhtide sõnavõttudest võib järeldada, et nad on sellega ise pigem rahul.

Järgmine üllatus on see, et sotsiaaldemokraatide valimistulemus jäi alla Isamaa omale. Küsitlused ennustasid neile pigem üsna võrdset tulemust. Valijate sõnum sotsiaaldemokraatidele peaks selle erakonna küll tõsiselt mõtlema panema. Jevgeni Ossinovski ajal valitud suund on toonud võrreldes eelmiste valimistega selge kaotuse.

Isamaa valimiskampaania spurt oli väga jõuline ja kurjad keeled ütlevad isegi, et just viimastele nädalatele ajastatud reklaamidega võitles Isamaa välja oodatust parema tulemuse. Alahinnata ei tasuks erakonna teemasid, valijate lojaalsust Isamaa kaubamärgile ja tugevat nimekirja. Need küsitlused, kus inimestele näidati kandidaatide nimesid, andsidki erakonnale tugevama tulemuse kui lihtsalt erakonna nimega küsitlused.

Eesti 200 ei suutnud end välja mängida uue ja üllatava jõuna. Seda, et ootus uue poliitilise erakonna järele oli olemas, näitasid arvamusküsitlused. Eesti 200 maailmavaateline määratlus ja «pikk plaan» olid aga ebaselged. Nimekirjade avaldamise järel nende populaarsus vähenes.

Valimisaktiivsus jäi veidi alla eelmisele korrale. E- hääletuse võimas rekord (peaaegu veerand miljonit e-häält, 28 protsenti kõigist hääleõiguslikest kodanikest) tähendas seda, et rohkem inimesi on eelistanud mugavamat e-hääletamist. Kusjuures selgelt kasvas Keskerakonnale antud e-häälte arv ning suure hulga e-hääli sai ka selle hääletusviisi suhtes skeptiline EKRE.

Ootame põnevusega koalitsiooniläbirääkimisi.