Olver Laasi essee: üksindusega üksilduse vastu

Oliver Laas Foto: Liis Treimann/Postimees

Üksiolemine võib olla nii positiivne kui ka negatiivne kogemus. Viimase puhul on tegemist negatiivse emotsionaalse reaktsiooniga, mida põhjustab sotsiaalne valu ehk teiste seast välja arvatuse või neist isoleerituse tunne. Nimetagem seda negatiivset kogemust üksilduseks.

Tõenäoliselt kujunes selline reaktsioon evolutsiooni käigus välja, et juhtida meie tähelepanu ellujäämiseks vajalike sotsiaalsete sidemete loomisele ja hoidmisele. Meie esivanematele tähendas grupist eemal viibimine suuremat riski surra järglasi saamata. Kui füüsiline valu annab märku ohust kehale, siis sotsiaalne valu annab märku ohust sotsiaalsetele sidemetele.

Üksildus

Üksildus võib olla tingitud nii sotsiaalsetest asjaoludest – tõrjutus ja diskrimineerimine – kui ka individuaalsetest sündmustest – lähedastest ­eemal viibimine või nende surm. Üksildaseks võib teha äratundmine, et teiste kogemused, mõtted ja tunded jäävad meie eest suletuks, sest meil on vahetu juurdepääs ainult iseenda teadvusele. Metafüüsilisi mõõtmeid võtvat üksildustunnet ei aita leevendada ka levinud arvamus, et inimene sünnib, elab ja sureb üksinda.

Väidetavalt on üksildus tänapäeval võtnud epideemia mõõtmed. Sellel võivad olla tõsised tagajärjed, sest üksildus on terviserisk. Näiteks mõjutab see vererõhku, nõrgestab immuunsüsteemi ja suurendab stressi. Lisaks kahandab üksildus vaimseid võimeid, suurendab dementsusriski ning kiirendab vananemist. Samuti on tuvastatud, et üksildased inimesed tajuvad elu mõttetumana.

Väited üksilduse epideemilisest levikust toetuvad sageli uurimusele, mille järgi on 1985. ja 2004. aasta vahel kolmekordistunud nende ameeriklaste hulk, kellel ei ole ühtegi lähedast inimest, kellega olulistest asjadest rääkida. Paraku jäetakse sageli tähelepanuta, et selle uurimuse tulemused on vastuolus mitme teise samalaadse uurimuse omadega ning selles kasutatud meetodid ei pruugi olla usaldusväärsed.

Kui ongi tõsi, et üksildaste hulk on viimastel kümnenditel kasvanud, siis mis võiks olla selle põhjus? Ühe levinud seletuse järgi on peasüüdlane individualismi kasvust tingitud kogukondade lagunemine ja sotsiaalsete sidemete nõrgenemine. Hilisemad uurimused on aga näidanud, et vähemalt Ameerika Ühendriikides ei ole sotsiaalsete sidemete kvaliteet ega kvantiteet 20. sajandi viimasel kolmandikul varasemaga võrreldes üldjoontes muutunud. Samuti kipub üksildus olema suurem kollektivistlikes ühiskondades.

Teine levinud seletus süüdistab internetti ja sotsiaalmeediat, mis isoleerivad inimesi üksteisest ja kahandavad vastastikust usaldust. Sotsiaalmeedia vahendusel suheldakse aga peamiselt näost näkku kohtumistest tuttavate inimestega. Samuti pakuvad internetikogukonnad oma liikmetele samasugust kogukonnatunnet ja sotsiaalset tuge kui füüsilised kogukonnad. Pealegi ei välista internetisuhtlus usalduslikke suhteid – nende kujunemine võtab lihtsalt kauem aega. Kokkuvõttes, kui peakski olema tõsi, et üksildust on varasemast rohkem, siis selle enam levinud seletusi – individualism ja infotehnoloogia – ei tasuks kriitikavabalt omaks võtta.

Üksindus

Üksiolek võib olla ka positiivne kogemus. Nimetagem seda üksinduseks. Erinevalt üksildusest ei ole üksindus seotud ühe kindla emotsiooniga. Üksindus ja üksildus ei välista teineteist, kuid ei käi ka käsikäes – üksik ei pruugi ennast üksildasena tunda ning üksildane võib mõnikord üksindust otsida.

Ühest küljest on seosed teistega vajalikud isiksuse väljakujunemiseks. Meie teadmised iseendast sõltuvad paljuski teistelt saadud tagasisidest – ainult teiste kaudu saame teada näiteks oma kirglikkusest või külmusest. Seetõttu oleme üksildastena iseenda vaesemad versioonid, sest teame iseendast vähem.

Teisest küljest on üksilduses teatav vabadus iseenda kujundamiseks teiste hinnangutest ja nõudmistest sõltumatult. Mõningaid iseenda tahke saamegi avastada, täiendada ja väljendada ainult üksinduses, sest siis on meil vahetum suhe iseendaga ning me ei vaata ennast enam kõrvalseisja pilguga ega muretse selle pärast, millise mulje me kellelegi jätame. Kui Cicero leidis, et üksinduses mõtisklemisele pühendatud elu on ebamoraalne, sest nii eirame oma kohustusi kogukonna ees, siis John Stuart Mill uskus, et üksildus võib olla ka ühiskondlikult hea, sest mitmed üldkasulikud ideed on sündinud üksilduses.

Esmapilgul näib, et üksildus on sotsiaalsetest asjaoludest tingitud, sest emotsionaalselt tasandilt vaadates tundub, et üksilduse põhjused asuvad meist väljaspool. Kui teised muudaksid oma suhtumist meisse, siis me ei oleks enam üksildased. Mõnikord on üksildus tõepoolest tingitud välistest asjaoludest. Sellistel puhkudel on lahenduseks keskkonna muutmine.

Sotsiaalsed asjaolud ei seleta aga kõigi nende inimeste olukorda, kes on hoolivate lähedaste ja sõprade keskel üksildased. Kuigi sellistele inimestele võib emotsionaalsel tasandil tunduda, et üksilduse põhjused peavad asuma neist väljaspool, ei pruugi see nii olla, sest emotsioonid ei ole alati usaldusväärsed tõendid iseenda päritolu kohta. Lähedaste ja sõprade näilise hoolimatuse asemel võib meie üksildustunde tegelik põhjus olla ekslik tõlgendus sellest, millised on meie sotsiaalsed suhted teistega või mis on meie sotsiaalse valu põhjus. Sellistel puhkudel võiks öelda, et üksildane inimene vastutab teatud määral ise oma üksilduse eest, sest selle põhjuseks on väärad uskumused oma suhete ja iseenda kohta ning selliseid uskumusi muuta on tema võimuses.

Üksikisiku seisukohalt sõltub üksildustunde intensiivsus ja kestus kolmest asjaolust: tundlikkus sotsiaalse valu suhtes, emotsioonide reguleerimise võime ja sotsiaalsete suhete tõlgendamine. Kuna tundlikkus sotsiaalse valu suhtes on osaliselt pärilik ja osaliselt keskkonnast sõltuv, siis allub see kõige vähem meie kontrollile.

Me mõistame teiste käitumist oma tõlgenduste kaudu. Tõlgendused sõltuvad aga meie ootustest, eelarvamustest ja kujutlustest. Krooniline üksildus moonutab tõlgendusi ja käitumist. Näiteks on üksildased inimesed keskmisest umbusklikumad, enesekesksemad, tajuvad teisi inimesi ja oma keskkonda ohtlikuna ning ennast teiste suhtes alaväärsena. Sellise mõtteviisi tagajärg on üksilduse spiraal: üksildustunne tekitab mõtlemis- ja käitumismustreid, mis raskendavad teistega kontakti loomist üksilduse peletamiseks ning seeläbi süvendavad üksildustunnet.

Emotsioonid sisaldavad uskumusi, otsustusi ja väärtushinnanguid, mis motiveerivad meid tegudele. Kui meie uskumused ja väärtushinnangud millegi kohta on ekslikud, siis on seda ka meie emotsioonid. Kuna hinnangud teiste käitumisele sõltuvad meie tõlgendustest, siis on emotsioonide aluseks olevate hinnangute kriitiline analüüsimine ja muutmine oluline, sest muidu võime ennast oma ekslike uskumuste tõttu ise üksildaseks muuta. Selline eneseanalüüs eeldab aga perioodilist üksindust, et saaksime segamatult süveneda ja mõelda.