:format(webp)/nginx/o/2019/01/25/11741905t1h55a6.jpg)
Mõtete lugemine ja võime tulevikku ennustada ei ole just omadused, mida üleüldiselt inimsooga seostataks. Siiski on uuringud näidanud, et inimesed usuvad siiralt üleloomulike võimete olemasolu, kirjutavad Manchesteri Metropolitani ülikooli rakendusliku tunnetuspsühholoogia dotsent Neil Dagnall ja Manchesteri Metropolitani ülikooli tunnetus- ja parapsühholoogia vanemlektor ja teadur Ken Drinkwater veebiväljaandes The Conversation.
Võiks arvata, et arvukad paljastatud pettused väidetavate võimete puhul on aastatega nõrgestanud usku üleloomulikesse võimetesse. Leidub ajaloolisi juhtumeid, näiteks Ungari spiritualist-meedium Lajos Pap, kes pettis loomade toimetamisega lavale. Lähemas minevikus selgus, et James Hydrick, kes väitis, et tal on üleloomulikud võimed, oli pelgalt silmamoondaja. Hydrick tunnistas üles, et tema üleloomulikud võimed olid tegelikult vanglas omandatud trikid.
Veel üks laialdaselt teada juhtum on telejutlustaja Peter Popoff. Tema abikaasa kasutas raadiosaatjat, et anda kuularit kandvale mehele teavet jutlusel osalejate kohta. Popoff väitis, et saab teavet üleloomulikul viisil ja sai päris kuulsaks üle kogu riigi näidatud saateis, mille vältel ta näiliselt imetabaselt ravis publiku seas olevaid inimesi.
Kuid kõigist sellistest näidetest hoolimata leidub jätkuvalt palju neid, kes usuvad vankumatu kindlusega üleloomulikesse võimetesse. USA Gallupi uuringu järgi on üle kolmveerandi inimestest veendunud, et leidub üleloomulike võimetega inimesi, näiteks telepaate ja selgeltnägijaid.
Üks hiljutine uurimus võib heita pisut valgust sellele, miks inimesed jätkuvalt usuvad üleloomulikesse võimetesse. Uuringus vaadeldi ühesuguse hariduse ja akadeemilise edukusega uskujaid ja skeptikuid ning leiti, et üleloomulikesse võimetesse uskujad kalduvad mõtlema vähem analüütiliselt. Mis omakorda tähendab, et nad tõlgendavad maailma isiklikust subjektiivsest vaatenurgast ega hinda informatsiooni kriitiliselt.
Uskujad peavad samuti sageli juba väidet üleloomuliku võime olemasolu kohta kinnitavaks tõendiks, olgu sel siis tõendavat alust või mitte. Ilmekas juhtum on Chris Robinson, kes nimetab ennast «unenäodetektiiviks».
Robinson väidab, et on näinud ette terrorirünnakuid, katastroofe ja kuulsuste surma. Tema väited toetuvad piiratud ja küsitavatele tõenditele. Testid, mida sooritas Gary Schwartz Arizona ülikoolis, justkui kinnitasid Robinsoni võime olemasolu, kuid teised uurijad, kes kasutasid samasugust metoodikat, ei suutnud paraku Schwartzi järeldusi kinnitada.
Väited üleloomulike võimete kohta on tihtipeale üldised ja umbmäärased – näiteks lennuõnnetuse või kuulsuse surma ettenägemine -, mis mõneti selgitab, miks nii paljud inimesed usuvad üleloomulikesse võimetesse.
Seda nimetatakse Barnumi efektiks – tegemist on levinud psühholoogilise ilminguga, mille puhul inimesed kalduvad uskuma, et umbmäärane ja üldine kirjeldus käib just konkreetselt nende kohta.
Uuringud ongi näidanud, et inimesed hindavad enda kirjeldust väga täpseks, kui neile öeldakse, et see on just nende isikuomaduste põhjal koostatud, isegi kui see on tegelikult üsna umbmäärane ja nii üldine, et sobib kokku veel paljude inimestega. Efekti enda nimetus on seotud tsirkuseartisti Phineas Taylor Barnumiga, kes oli tuntud meisterliku psüühika manipuleerijana.
Samuti on paljusid väiteid üleloomulike võimete kohta võimatu kinnitada. Klassikaline näide on Uri Gelleri kinnitus, et just tema soovis, et jalgpalli 1996. aasta Euroopa meistrivõistluste ajal pall penalti löömisel nii ja mitte teisiti liiguks. Palli liikumine toimus iseeneslikult kontrollimatus keskkonnas ning Geller esitas oma väite alles takkajärgi.
Kui väidetavad võimed võetakse hoolika teadusliku uurimise alla, ei kipu teadlased neid leidma. Nii juhtus Derek Ogilviega 2007. aasta teledokumentaalis «Miljoni dollari mõtetelugeja» («The Million Dollar Mind Reader»). Uurijad jõudsid järeldusele, et Ogilvie uskus siiralt, et tal on võimed, aga tegelikult ei olnud ta suuteline lugema imikute mõtteid.
Kui teadlased peaksid juhtumisi üleloomulike võimete väiteid toetama, on see üldjuhul kaasa toonud kriitika. Nii juhtus 1970. aastatel, mil füüsikud Russell Targ ja Harold Puthoff avaldasid mainekas ajakirjas Nature artikli, milles toetasid väidet, et Uri Gelleril on tõepoolest üleloomulikud võimed. Mitmed psühholoogid, näiteks Ray Hyman, astusid sellele kohe vastu, osutades tõsistele metodoloogilistele puudujääkidele. Nende hulka kuulus näiteks avaus labori seinas, kust oli võimalik näha joonistusi, mida Geller «psüühiliselt» järele tegi.
Veel üks tegur, mis on aidanud kaasa veendumuse püsimisele üleloomulike võimete kohta, on sellised teaduslikud uuringud, mis on nende olemasolu pigem kinnitanud. See on süvendanud uskujate veendumust, et väited ja võimed ise on igati ehtsad, jättes samal ajal tähele panemata tõsiasja, et mainitud uuringuid on avaldamise järel enamasti kritiseeritud ja et üldise tunnustamise tarbeks on vajalik saavutada kordusuuringutega samu tulemusi.
Üks vahest parimaid näiteid selle kohta on artikkel, mille sotsiaalpsühholoog Daryl Bem avaldas väga tunnustatud ajakirjas Journal of Personality and Social Psychology. Selles öeldi, et uuringu tulemused toetavad tulevaste sündmuste ettenägemise (teadvustatud tunnetusliku teadlikkuse) ja ettetundmise (afektiivse eelaimduse) olemasolu. Teised uurijad siiski ei suutnud neid tulemusi korrata.
Niisiis tundub, et hoolimata kõikvõimalikest pettustest, võltsingutest ja hookuspookustest - lisagem veel tõendite virvarri - usuvad inimesed jätkuvalt üleloomulike võimete olemasolu. Õieti on uuring suisa näidanud, et iga kolmas ameeriklane on enda arvates kogenud üleloomulikku ja peaaegu pooled USA naised väidavad, et on tundnud vaimu kohalolu.
Sõltumata sellest, kas selle taga seisab analüüsivõime puudulikkus, tõelised kogemused või kõigest katse anda maailmale pisut põnevam ja erutavam pale, on üsna ilmne, et uskujad usuvad edasi, öelgu teadus mida tahes.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
/nginx/o/2019/03/01/11833695t1h06b9.jpg)
/nginx/o/2019/03/01/11833698t1h5092.jpg)