Liivi renessansi juht Riias, Valts Ernštreits.

FOTO: Täpsustamisel Erakogu

Liivlased??? Nad on siis veel alles? Korraga meenub, kuidas intervjueerisin Riias 1980. aastate lõpus üht väidetavalt viimast liivi keelt kõnelevat naist. Vestlesime liivi-läti-vene-eesti segakeeles (mind saatis üks läti ajakirjanik). Uskusin siis, et sain lindile midagi ainukordset. Et helilint oli tollal raadios kulla väärtusega, läks seegi intervjuu arhiivi asemel tõenäoliselt taaskasutusse. Kuid see oli mu esimene, ainus ja viimane kokkupuude tolle pisut müstilisenagi tundunud kunagise suurrahvaga. Aga ma eksisin.

Tellijale

Nüüd seisin ühes Riias kesklinna raamatupoes, kus olin jäänud silmitsema riiulit, millel raamatud ja postkaardid mulle tundmatu trikolooriga. Roheline, valge, helesinine. Proportsioonid mitte nagu meie sinimustvalgel, vaid keskmine, valge triip kõvasti kitsam, nagu Läti lipul. Roheline viis mõtted esmalt Iirimaale ja siis araabia maadele, aga see ei olnud nende roheline toon. Ja sinine oli väga helesinine nagu Argentinal.

Mu nõutust nähes selgitas müüja, et need on liivlaste lipu värvid ning sel riiulil on liivikeelsed raamatud.