Priit Pullerits: sotside pärishäda (15)
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
28. veebruar 2019, 19:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/28/11831806t1h3c23.jpg)
Mullu suvel, kui endine teatrimees Indrek Saar püüdis kõigutada sotse sohu juhtiva Jevgeni Ossinovski jalgealust, panin talle Tallinnas Vabaduse väljakul palli täitsa tühja värava ette – ole mees ja löö vaid sisse. Ütlesin Saarele otse, milles peitub sotside suur häda ja vähese usaldusväärsuse põhjus: nad ei suuda avalikult tunnistada, et Eesti kui rahvusriik on neile oluline väärtus. Sellele pole ju raske vastata. «Muidugi on Eesti kui rahvusriik meile tähtis!» oleks Saar võinud põrutada. Aga ta ei teinud seda. Tema vastus jäi sotsilikult üldiseks ja ümaraks. Ta rääkis küll rahvuskultuurist, kuid ei võtnud kordagi suu sisse väljendit «rahvusriik».
Saare tolles vastuses vaatas vastu sotside fundamentaalne nõrkus, mida enamik eestlasi tajub ilmselt instinktiivselt, kui neile mõtleb: sotside arusaamine Eestist on selline, mis ei tekita usaldust. Seda kinnitab ka nende kesine reiting arvamusküsitlustes. Rahvusriigi temaatika võis küll olla valimiskampaanias maha surutud, ent ega see tähenda, et see oleks valijate meeltest välja lükatud. Vaikuse täidab igaüks oma nägemuse järgi, ja too nägemus on: sotsid on pigem globalistide, kultuurimarksistide ja multikulti leeri esindajad. Kinnituseks sellele on sotside juhi Ossinovski kolme aasta eest ahtolobjakalikult öeldu, et etniline rahvusriik on ohtlik ja ebainimlik düstoopia.
Eesti ei ole pelgalt geograafiline mõiste, kus rahvusidentiteeti on tõrjumas üldised universaalsed väärtused.
Muidugi pole sotsid antirahvusriiklusega üksi. Keskerakond pole samuti mingi rahvusriigilemb, aga tema toetubki paljus vene valijatele. Ilmselt seletab ka Eesti 200 väikest toetust nende tajutav distants kõige rahvuslikuga. Pange siia kõrvale Kaja Kallase detsembrikuine ütelus, et «me oleme kõik ju rahvuslased», rääkimata kahe paremerakonna hoiakutest. Või kui tahate neutraalset tõdemust, siis kuulake, mida ütles möödunud aasta lõpul mulle Tallinna börsi endine juht Kaidi Ruusalepp, kes tegutseb Singapuris: ta nimetas rahvusriiklust endastmõistetavaks.
Nii see ju ongi. Enamik asju Eestis on rahvuslikud, alates rahvuskultuuri fondist kuni rahvusringhäälinguni. Millega lõpeb rahvusliku värvinguga riiklike sümbolite eiramine, mäletavad ilmselt kõik üle-eelmisest aastavahetusest, mil teleris jäi mängimata Eesti hümn.
Eesti, erinevalt paljude Euroopa riikide suundmustest, ei ole pelgalt geograafiline mõiste, kus rahvusidentiteeti on tõrjumas üldised universaalsed väärtused. Kui Eestis peaks taanduma rahvuslikud väärtused – need, mis kõlavad näiteks Ernesaksa-Koidula loos «Mu isamaa on minu arm» ja Alo Mattiiseni isamaalistes lauludes –, pole Eestil enam Eestina ka sisulist mõtet.
Politoloog Tõnis Saarts väitis kuu aega tagasi Postimehes, et riigikogu valimistel, aga üleüldse Eesti poliitikas võidab see, kes defineerib eestluse ja rahvusluse. Sotsid on hoidunud sellest teemast nagu katkust. Selle tagajärge näevad nad pühapäeva õhtul.