Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2014/01/17/2757888t1h4b54.jpg)
/nginx/o/2019/02/28/11831433t1h7af4.jpg)
Ka saja aasta eest valmistus Eesti valimisteks, kirjutab ajaloolane Andres Adamson. Noor vabariik oli parajasti küll sõjas Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Lätiga, kuid veebruari alguses aset leidnud lühikese, ent terava valitsuskriisi järel otsustasid Ajutine Valitsus ja Maanõukogu rohkem mitte venitada Asutava Kogu kokkukutsumisega.
Sõjaaja raskustega maadelnud Konstantin Pätsi valitsusel tuli kasutada erakorralisi, karme, sageli kahtlase õigusliku alusega ning segastes oludes kiirustamisest paratamatult vigaderohkeid meetmeid. Lisaks revolutsiooniaastal 1917 valitud pahempoolsete omavalitsuste vastumeelsus «kodanlise» valitsuse ja sõjaväevõimu suhtes ning mõnede sotsiaaldemokraatide ja rahvaerakondlaste isekad ambitsioonid.
Kriis küll lahenes, pealegi selle algatajate loodetule vastupidise tulemusega, kuid sotsid kutsusid oma ministrid tagasi, misjärel varem seinast seina (miinus kommunistid) ulatunud valitsus ei esindanud enam rahva enamust. Maanõukogu ei teinud seda nagunii, selle legitiimsus oli üsna küsitav ja see oli olemas vaid parema puudumisel.