Tööerakonna valimisplakat.

FOTO: Repro

Ka saja aasta eest valmistus Eesti valimisteks, kirjutab ajaloolane Andres Adamson. Noor vabariik oli parajasti küll sõjas Nõukogude Venemaa ja Nõukogude Lätiga, kuid veebruari alguses aset leidnud lühikese, ent terava valitsuskriisi järel otsustasid Ajutine Valitsus ja Maanõukogu rohkem mitte venitada Asutava Kogu kokkukutsumisega.

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Sõjaaja raskustega maadelnud Konstantin Pätsi valitsusel tuli kasutada erakorralisi, karme, sageli kahtlase õigusliku alusega ning segastes oludes kiirustamisest paratamatult vigaderohkeid meetmeid. Lisaks revolutsiooniaastal 1917 valitud pahempoolsete omavalitsuste vastumeelsus «kodanlise» valitsuse ja sõjaväevõimu suhtes ning mõnede sotsiaaldemokraatide ja rahvaerakondlaste isekad ambitsioonid.

Kriis küll lahenes, pealegi selle algatajate loodetule vastupidise tulemusega, kuid sotsid kutsusid oma ministrid tagasi, misjärel varem seinast seina (miinus kommunistid) ulatunud valitsus ei esindanud enam rahva enamust. Maanõukogu ei teinud seda nagunii, selle legitiimsus oli üsna küsitav ja see oli olemas vaid parema puudumisel.

Rahvas ootas kannatamatult esimesi päris oma valimisi.