Juhtkiri: Veerpalu ja Tammjärv kaotasid moraalikompassi

Andreas Veerpalu 23. veebruaril suusarajal Austrias Seefeldis. Foto: Tairo Lutter

Kolmapäeva lõuna ajal Austriast saabunud uudised Andreas Veerpalu ja Karel Tammjärve vahistamisest võtsid täiesti tummaks nii mõnegi meediat jälginud inimese. Seejuures polnud väga vahet, kas tegu oli vilunud spordiajakirjaniku või hoopis juhulugejaga, kes ei pruugigi tavaliselt suusamaailmas toimuval pilku peal hoida.

Ühelt poolt võib ju öelda, et Seefeldis hargnev lugu ei ole – kahjuks – ainulaadne. Dopinguga jäädakse alatasa vahele. Võika needusena püsib see pidevalt spordi kohal ning siin ei aita ussi- ega püssirohi, moodsatest avastamistehnikatest, sportlaste eetikakoodeksitest või kehtivatest karistuspraktikatest sõltumata. Alati leidub neid, kes soovivad pettusega eelist saavutada. Ilmselt peitub põhjus inimloomuses.

Teiselt poolt – Veerpalu nimi ise peaks olema kohustus. Aga ehk ka hoiatus. Toomata siin välja Andrease isa sportlaskarjääri lõpu üksikasju, peaks see kõik olema piisavalt häiriv, õpetlik ja tüütu, et hoida noor Veerpalu eemal igast olukorrast, kus kasvõi kostab sõna «doping» kauge kaja.

Ja nüüd siis nii… Jah, veel võib lisada, et Austria ongi erakordselt karmide dopinguvastaste reeglite ja karistustega maa, kuid see pole mitte vabandus, vaid pelk selgitus Austria Bundeskriminalamti otsustavale käitumisele.

Mitte miski ei õigusta mitte mingisuguse dopingu kasutamist. Kindlasti ei saa selleks olla lihtlabane medalinälg, olgu see kui arusaadav tahes – tuli ju Eesti murdmaasuusatamise MMil viimati medalile tervelt kümme aastat tagasi, mil Liberecist tõi 15 kilomeetri klassikasõidu kulla koju Andrease isa Andrus Veerpalu.

Eluvaldkonnast ja olukorrast sõltumata peaks hoopis olema selge, et vahendid ja teekond on sama tähtsad kui eesmärk.

Kindlasti ei kaunista seda mälestust eile toimunu. Ja ükskõik, millised on alles arenevate sündmuste üksikasjad – Austria ajakirjanduses on juba räägitud «kriminaalsest organisatsioonist» –, jääb sellest plekk külge igal juhul. Mitte ainult Andreas Veerpalule ja Karel Tammjärvele, vaid tervele Eestile. Ja tegelikult ka spordile.

Veel hullem plekist, nime määrimisest või näo kaotamisest on aga ebameeldiv tõdemus, et olgu toimunu motiivid millised tahes, näitab see Veerpalu, Tammjärve ja kaasosaliste sattumist moraalsele eksiteele. Siinkohal, muide, on kohane tõmmata paralleel Rainer Vakra ja Anastassia Kovalenko plagiaadiskandaaliga – on ju ka haridusteel petmise taga asjaosaliste moraalse kompassi puudumine.

Viimane omakorda on märk arvamusest, nagu pühitseks eesmärk abinõu. Ometi pole see nii. Eluvaldkonnast ja olukorrast sõltumata peaks hoopis olema selge, et vahendid ja teekond on sama tähtsad kui eesmärk. Mida alatumad, hoolimatumad ja reeglitevastasemad on vahendid, seda enam moonutavad need eesmärki. Kui praegusel juhul oli eesmärgiks sätendav medal ja kuulsusesära, siis medalist võivad asjaosalised vaid und näha, kuulsusesära on kohale jõudnud aga täiesti soovimatus vormis.