Dagmar Lamp: noored, mis teil viga on?

Dagmar Lamp Foto: JAANUS LENSMENT/POSTIMEES/

«Miks sa siia tööle kandideerisid?» küsisin natuke aega tagasi ühelt võimalikult töötajalt. Tegelikult oli ta mind n-ö paberil juba ära võlunud: proovitöö oli hea ning kuigi elulookirjeldus polnud just väga pikk, oli motivatsioonikiri jalustrabav. «Tormi ajal kõlbab ka kehv sadam,» vastas ta.

Ma ei suutnud oma kõrvu uskuda. Mõtlesin esiti, et ehk on tegemist intervjuunärviga – ikka juhtub, ka mina olen vestlustel teinekord lapsusi välja öelnud, kuid püüdnud neid siiski edasise jutu käigus siluda. Kahjuks selgus pikemalt rääkides, et ei, minu ees istus inimene, kes on kahjuks üks neist paljudest tänapäeva noortest, kel pole õrna aimugi, mida tähendab töövestlus, kuidas ennast ja oma oskusi müüa ning, mis peamine, mida üldse kujutab endast täiskohaga töö suures ettevõttes.

Kurb, et iga kord, kui korraldame konkursi, laekub küll suurel hulgal elulookirjeldusi, kuid neist julgelt kümnendik on sellised, kus inimesed kirjutavad juba iseenda nime valesti, rääkimata oskusest panna komasid või lausestada natuke pikemaid mõtteid. Ja isegi kui CV on korralik, välja on juuritud asjasse mitte puutuvad lapsehoidjatööd ja põhikoolis võidetud olümpiaadid, siis vaid väike protsent on tõesti töökuulutuse läbi lugenud ning suutnud kirjutada sellele vastava motivatsioonikirja.

Kurb, et iga kord, kui korraldame konkursi, laekub küll suurel hulgal elulookirjeldusi, kuid neist julgelt kümnendik on sellised, kus inimesed kirjutavad juba iseenda nime valesti.

Sageli on motivatsioonikiri üldine ja justkui sobilik igale asutusele, kuhu masskandideerides vaja fail külge haakida. Arvukalt on esinenud kordi, mil mu postkasti on saabunud motivatsioonikiri, kus pole isegi eelmise asutuse nime ära muudetud. Aitäh, aga – ei, aitäh!

Kes suudab kandideerimise kirjaliku osa kuidagi siiski läbida, jõuab oodatud ja kardetud intervjuuvooruni. Olen ise käinud elus kümnetel tööintervjuudel ning olen enne alati põhjalikult valmistunud. Vaadanud firma kodulehte, püüdnud peas läbi mängida võimalikke intervjuuküsimusi, reastanud oma plussid ja miinused (püüdes meeleheitlikult vältida mõttetut klišeed, kus negatiivse omadusena müüakse end kui «perfektsionisti, kes tahab kõik ise ja korralikult ära teha»), mõelnud välja, millised on antud ettevõtte kontekstis minu kõige olulisemad saavutused jne.

Nüüd pean paraku vestlustel ise töötajaid otsides ikka ja jälle kuulma vastust «hm, see on hea küsimus, sellele oleks võinud eelnevalt mõelda…» või «ma ei tea, ma ei ole teie väljaandega kursis».

See paneb mind taeva poole ahastama: noored, mis teil viga on?! Ja tegelikult polegi asi niivõrd vanuses, kuivõrd mentaliteedis. Mingil põhjusel arvatakse, et töövestlus on kohting, kus just tööandja peab palga ja muude soodustustega muljet avaldama kandideerijale, kes nipsutab sõrmi ja kurdab, et Eesti palgad on väikesed ning selle summa juures on tööd kuidagi liiga palju. Tegelikult on töövestlus peen tants, kus vaeva peavad nägema mõlemad. Sest nagu suheteski, tantsitakse ka töötangot kahekesi.