Mihkel Mutt

FOTO: Liis Treimann

Populistide ühisrinne on võimalik seni, kui on tarvis ühist vaenlast põmmutada. Pärast seda hakkab rinne logisema, kirjutab Mihkel Mutt. 

Artikkel kuulatav
Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Riigikogu valimissaginas on eelseisvad eurovalimised jäänud meil suhteliselt tagaplaanile. Mujal ennustatakse, et need tulevad erilised, sest europarlamenti jõuab tavalisest rohkem n-ö vastalist elementi. See on tõenäone. Samas pole sel ühest ega vältimatut seost ELi lagunemisega, mis mõne ennustuse kohaselt saabuvat juba tosina aasta pärast.

Euroskeptikud ja populistid pole üks ja seesama, kuigi neil on ühisosa. Kaugeltki mitte kõik euroskeptikud pole põhimõttelised ELi vastased. Küll aga häirivad neid plaanid muuta EL keskvõimuga suprariigiks. Nad pole lammutajad, vaid realistlikud reformijad. Euroopa Ühendriikide otstarbekus on omaette arutlusteema, aga on selge, et praegu polda selleks valmis. Utoopilise projekti pealesurumine võib anda hoopis tagasilöögi ja viia liidu koostoimimise allapoole igasugust taset. Selles mõttes tunduvad mõõdukad euroskeptikud ja populistid olevat hoopis vastasleeris.