:format(webp)/nginx/o/2014/01/10/2742314t1h3f08.jpg)
/nginx/o/2019/02/27/11829245t1hba23.jpg)
Populistide ühisrinne on võimalik seni, kui on tarvis ühist vaenlast põmmutada. Pärast seda hakkab rinne logisema, kirjutab Mihkel Mutt.
Tellijale
Mihkel Mutt: üks tont käib mööda Euroopat (35)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikogu valimissaginas on eelseisvad eurovalimised jäänud meil suhteliselt tagaplaanile. Mujal ennustatakse, et need tulevad erilised, sest europarlamenti jõuab tavalisest rohkem n-ö vastalist elementi. See on tõenäone. Samas pole sel ühest ega vältimatut seost ELi lagunemisega, mis mõne ennustuse kohaselt saabuvat juba tosina aasta pärast.
Euroskeptikud ja populistid pole üks ja seesama, kuigi neil on ühisosa. Kaugeltki mitte kõik euroskeptikud pole põhimõttelised ELi vastased. Küll aga häirivad neid plaanid muuta EL keskvõimuga suprariigiks. Nad pole lammutajad, vaid realistlikud reformijad. Euroopa Ühendriikide otstarbekus on omaette arutlusteema, aga on selge, et praegu polda selleks valmis. Utoopilise projekti pealesurumine võib anda hoopis tagasilöögi ja viia liidu koostoimimise allapoole igasugust taset. Selles mõttes tunduvad mõõdukad euroskeptikud ja populistid olevat hoopis vastasleeris.