Juhtkiri: Tallinna Ülikool, mis teie diplom väärt on?

Sotsid on teinud poliittehnoloogilise kalkulatsiooni, uskudes, et mõned õlale patsutamised Nõmme turul on nende jaoks rohkem väärt kui miski muu. Foto: Andrus Peegel

Kurb ja piinlik on jälgida kahe organisatsiooni – Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Tallinna Ülikooli – käitumist pärast Rainer Vakra plagiaadisüüdistuse ilmsiks tulekut. Akadeemiline petturlus haavab valusalt mõlema tuumväärtusi. Samas on mõlemad organisatsioonid valinud taktikaks venitamise, oodates ilmselt valimiste möödumist.

Alustuseks. Miks on Tallinna Ülikool kulutanud kaks nädalat selleks, et saada tulemus, mis sisuliselt on ühe kantseleiametniku mõne tunni töö? Kui Postimehes töötaksid kiuslikud inimesed, siis küsiksime: kas selleks, et oodata ära, kas Tallinna Ülikooli eelarve hakkab sõltuma poliitik Rainer Vakrast või mitte? Veel kiuslikumad inimesed küsiksid võib-olla, kas Tallinna Ülikooli akadeemiliste standardite üle otsustatakse nüüdsest Nõmme turul.

Teeme puust ja punaseks. Ajakirjanik Mikk Salu põhjalik artikkel ilmus kaks nädalat tagasi (EE 13.02). Seal on esile toodud, et sotsiaaldemokraadist riigikogu liikme Rainer Vakra 2002. aastal Tallinna Ülikoolis kaitstud lõputöö kattub kümnete (!) lehekülgede ulatuses ning kuni kõige pisemate detailideni raportiga, mille koostas Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskuse ekspert Harri Moora.

Selleks et ajakirjaniku väiteid kontrollida, oleks ülikoolil piisanud mõlema töö digiteerimisest ja arvutiprogrammi abil võrdlemisest. Muidugi, sedasama oleks saanud teha ka vanamoodsalt: lihtsalt kasutades lehekülgede lappamiseks oma käsi, vaatamiseks oma silmi ja mõtlemiseks oma aju. Nii nagu seda tegi ajakirjanik. Muuseas, ka Sotsiaaldemokraatlik Erakond oleks saanud oma seltsimehe auasja samal viisil selgust tuua – täiesti jõukohane ülesanne riigieelarvest suurt rahalist toetust saavale parteile.

Kui palju võiks akadeemilise petmise juhtumi käsitlemine aega võtta? Postimehele on teada juhtumid teistest Eesti ülikoolidest, kus vastavad komisjonid on haldusotsuseni jõudnud nädala või paariga. Selle aja jooksul jõutakse tekste võrrelda (kas üliõpilane kopeeris lubamatult võõrast teksti), selgitusi küsida ja vastused ära oodata, ja ega üheski ülikoolis jookse professorid petiste pärast, öömüts peas, kusagile komisjoni, vaid istung toimub ikkagi kokkulepitud ajal.

Kahjuks peame ütlema, et Tallinna Ülikooli käitumine pole olnud poliitik Rainer Vakra lõputöö suhtes esitatud küsimustele vastamisel piisavalt kiire ja ausameelne. Asutus ei mõista, et küsimusi esitavad üliõpilased ja nende vanemad, tööandjad ja maksumaksjad. Sotsid on aga ilmselgelt teinud oma poliittehnoloogilise kalkulatsiooni, uskudes, et inimestega manipuleerimine kaalub üles tõe ja õiguse, au ja väärikuse.