Mart Raudsaar: ajas rändamise võimalikkusest

Mart Raudsaar Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Sada aastat tagasi tähistati esimest korda Eesti Vabariigi aastapäeva, punaväed olid just Eesti piirest välja tõrjutud ning rahvuslipu õmblemiseks tuli Tallinnas kangast puudus. See aeg on tundunud mulle alati kauge ja müstiline. Osalt kindlasti seetõttu, et okupatsiooni ajal oli Eesti riiklusega seotud ajaloosündmustest rääkimine keelatud ning oli eriti huvitav koos klassivennaga salaja uurida sõjaeelse Euroopa kaarti või soomusrongide pilte.

1988. aasta sügisel sõitsime rongiga Valgamaale Paju mõisa ja leidsime sealsest hooldekodust Paju lahingus haavatuid vedanud mehe, kes näitas meile maantee ääres kohta, kus oli olnud Vabadussõja ausammas. Vaadates võsa ja üksikuid maakive, tundus, et hävitatud pole mitte üksnes ausammas, vaid terve koht on välja lõigatud maastikust, mis on seejärel uuesti kokku õmmeldud. Ehkki – ajalooline mälu oli veel alles. Ent nagu võisime veenduda enam kui 90-aastase mehe jutu põhjal, polnud mälu enam kõigis detailides adekvaatne.

Laulva revolutsiooni käigus taastati meie ajalooline mälu ning ajapikku on taastatud ka Vabadussõja mälestussambad. Nendes sündmustes osalemise vahetule imelisusele lisaks on minu jaoks sadestunud veel üks iseäralik tunnetuslik mälukiht. Olen hakanud uskuma, et mu ülikoolikaaslase isa vanaisa võiski osaleda Euroopas Napoleoni sõdades (nende kolm põlvkonda said järeltulijaid vanemas eas). Nähes isiklikult kogetud sündmuste muutumist ajalooõpiku osaks, suhestun hoopis teisiti ka enne mind toimunud sündmustesse. Saan aru, et väga palju sõltub sellest, (1) millised faktid on kirja pandud ja millised mitte, (2) ajaloosündmuses osalenud isiku mälust ja tema tahtlikest või tahtmatutest tõlgendustest, (3) domineerivast ajalooteaduse vaateperspektiivist, mida paraku sageli moonutab oleviku poliitika (näiteks kes ja kunas läks teletorni ning millises järjekorras sealt välja tuldi).