Erik Tohvri: provokatiivse programmiga EKRE on Venemaa jaoks nagu rosin saial

EKRE meeleavaldus. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Just nüüd, valimiste eel, tuli mulle meelde, et olen oma ihusilmaga Konstantin Pätsi näinud. Rakveres, Laia tänava aktusesaali ees seisis musta värvi ja tolmune auto ja mina, tollal viieaastane põnn, hoidsin vanaisal käest ja vahtisin muidugi autot, mitte mehi, kes autosse istusid. Siis oli meil see, mida EKRE oma programmis alatasa kordab – rahvusriik.

Ma pean tunnistama, et ma imetlen, kadestan ja kahtlen EKRE püüdeis ajaratast tagurpidi käima panna – samamoodi kadestan ma tõsiusklikke, kes kõik rahumeeli Jumala hooleks jätavad ja imesid usuvad. Maailm ja inimesed muutuvad liiga kiiresti, et neile sellist utoopilist tagasikäiku anda, ja sellise ebausutava programmiga erakond ei ole tõsiselt võetav. Otse vastupidi – kui keegi hakkab kangekaelselt väitma, et must on tegelikult valge või võimatu on võimalik, tuleb otsida põhjust, miks ta seda teeb, sest tegemist on provokatsiooniga. Selline väide peab kellelegi kasulik olema, aga kellele?

Meie suur naaber on korduvalt püüdnud Eesti siseasjadesse sekkuda, enne valimisi on selleks eriti sobiv aeg. Nii välisminister Lavrovi koolipapalikud õpetused, kuidas eestlased elama peavad, kui lugematud nähtamatud traaditõmbamised viivad piiri taha, kust meid juhtida püütakse, sest tsaari õukonnas usutakse siiamaani, et Eesti on Venemaa osa. Vääritu käitumisega suveräänse väikese naabri suhtes, olgu selleks siis Tartu rahulepingu mittetunnistamine või piirilepingu ratifitseerimise küsimus, on meile koht kätte näidatud. Nõukogude Liidu õigusjärglasena peaks Venemaa siiamaani tundma vastutust ka omaaegsete küüditamiste eest, mil eestlased vägivaldselt ja loomavagunites võõrale maale viidi; kas nüüd oleks aeg sedasama teha, aga tsiviliseeritult ja põhjendatult – Eesti kodakondsusest keeldujad sõidutada võõralt maalt omale maale, kõigiti tsiviliseeritult, reisivagunites ja koos pagasiga?