Karl Andreas Sprenk: tegelikult ka – mida meil kaotada on?

Karl Andreas Sprenk Foto: ENL

Esimese valimiskogemuse liigutamine aega, mil noored on uuringute põhjal 18-aastastega võrreldes samavõrd küpsed valimiste teemaga tutvuma ning omavad ka turvalist ja toetavat keskkonda nii kooli kui kodu näol, võib toetada see ka edaspidist valimisharjumust, kirjutab projekti «Noored Otsustajad» projektijuht Karl Andreas Sprenk. 

Nii meil kui mujal kostub hääleõiguslike noorte seast valimistest hoidumise põhjendusena «pettumus» Korrumpeerunud ning ebaausate võtetega poliitikas ja selle teostajates. Aegunud stereotüüp? Võimalik. Vaadates valimistel osalemise statistikat hoiavad 18-24-aastased noored pea kõikjal rekordit madalaima valimisaktiivsuse osas. Väide «lapsed ei peagi poliitikaga tegelema», on temaatilistes aruteludes korduvalt silma ning kõrva kriipinud. Hea küll, aga kes sellega siis tegelema peaks, õigemini võiks? Julgen väita, et otsustajate omavaheline «viisakuste vahetamine» elik tümitamisele orienteeritud poliitkultuur või valimistest-valimistesse oma kohast kramplikult hoidmine ei köida tänaseid noori. Ei valija ega kandidatuuri seadmise vaatest. Kuidas edasi?

Pea kõik põhjendamatud hirmud, mida valimisea langetamise arutelude ajal üles köeti, said viimaste kohalike valimiste järel põhimõtteliselt kummutatud. Järelkajas püüti küll meeleheitlikult jätta mulje justkui osalus olnuks marginaalne (ja seda nii osalejate hulga kui muudatuse mõjuala osas). Tegelikkuses küündis potentsiaalne osalejate hulk üleüldise valimisaktiivsuse lähedale (vt Kantar Emori ning Tartu Ülikooli RAKE läbiviidud uuringud). Kummaline paradoks, et kaasajal loeb üha vähem tõenduspõhine tulem – esindusliku valimiga uuringutulemusi peetakse pseudoteaduseks ning tegelikkust peegeldab ikkagi see, mida oma silm või naabrimehe kõrv on tunnistanud.

Kui kohalike valimiste ajal tundus, et kandidaatidel on sellest kahest protsendistt valijatest valdavalt ükskõik, sest ei programmides ega kampaaniasõnumites neile olulist tähelepanu ei pööratud, siis riigikogu valimised on toonud mõneti ootamatult suunamuutuse. Noorte korraldatud aruteludel võib kohata rohkelt riigikogu saadikuid ning paneeldiskussioonidel nimekirjade esinumbreid. Küll marginaalses ulatuses, ent siiski pööratakse erakondade valimisprogrammides noortele tähelepanu ja viimase nädala usutluste valguses on erakondade liikmed võtnud oma südameasjaks noortele valijatele mõne maailmavaate atraktiivsemaks muutmise. On see märk sellest, et aeg valimisea langetamisega edasi liikumiseks on lõpuks ometi küps?

Väide «lapsed ei peagi poliitikaga tegelema», on temaatilistes aruteludes korduvalt silma ning kõrva kriipinud. Hea küll, aga kes sellega siis tegelema peaks, õigemini võiks?

Ehk oli see liigoptimistlik järeldus, ent ometi on eelseisvate koalitsioonikõneluste eel paslik teemale tähelepanu pöörata. Põhiseaduse muutmine on teadupärast ajamahukas, sest eeldab kahe järjestikuse riigikogu koosseisu poolt muudatuse heakskiitmist. Lihtne arvutus ütleb, et potentsiaalsed 16-aastased esmavalijad, kes kõige varem aastal 2027 riigikogu valida saaksid, lõpetavad sel kevadel esimese klassi. See tähendab, et paralleelselt seaduse muudatuse ettevalmistamisega on võimalik toetada ka koolisüsteemis noorte kriitilise mõtlemise ning teadlikkuse kasvu, mis toetaks ühel hetkel valiku langetamist. Ja ma ei pea siinkohal silmas, et sügisel teise klassi minejad asuksid usinalt liitmise-lahutamise kõrval ka poliitpropaganda süvakursust läbima. Lihtsalt selle väljavaatega arvestades jõuaksid õppekava ning -materjalid eelseisvate aastate jooksul vajaliku muudatuse läbi teha. Ajaks, mil nood samad õpilased jõuavad 6. klassis praegugi kohustusliku kodanikuõpetuse kursuseni, on haridussüsteem selle muudatusega jõudnud adapteeruda.

Mis nii koolitükkidest saab, kui koolis poliitikale pühenduda tuleb? Koolid ei mattu valimispropaganda alla – päriselt ka. Juba teine agitatsiooniperiood möödub haridus-ja teadusministeeriumi ning partnerite koostatud printsiipide kaitse all. Tõsi, senini kuuleme kandidaatidelt nurinat, et «miks neid nii paaniliselt õppeasutuste ustelt tõrjutakse». Lugupeetavad – kas tõesti on ainus sobiv aeg oma kandideerimisringkonna gümnaasiumide külastamiseks kaks kuud enne valimisi? Ministeerium on saatnud selge sõnumi, et pastakate, kommide ning helkurite koht ei ole klassiruumis ning üksikud ebameeldivad seigad välja arvata on see ka õnnestunud. See pole noorte valijate vati sees hoidmine, vaid aitab hoida kooli keskset rolli, milleks on õppetegevuse korraldamine (sealhulgas valimiste teema käsitlemine tasakaalustatud kujul).

Aga mida need kaks aastat juurde annavad? Kas tõesti siis ei kannata ära oodata? Mida need «lapsed» valimistest üldse teavad oma olematu elukogemusega ja kas me peame selle nimel «lastelt» nende lapsepõlve võtma? Miks üldse 16-eluaasta juures peatuda –nutipõlvkonna järeltulijad võivad koos oma vanavanematega võidu e-hääletada ja seda juba lasteaiast saadik.. Ma püüan mõista kõiki neid hirme või siis eelarvamusi, mis «lastega» poliitilises kontekstis seonduvad, ent kas neil tegelikult on ka alust?

Üheks põhiargumendiks kohalikel valimistel hääleõiguse andmisel oli tugevam seotus oma kodukohaga ning kohalike teemade tajutav mõju noorele. Nii ongi, ent vaadates otsa seekordsete valimiste põhiteemadele, siis kõrghariduse kättesaadavus ning ühtse koolimudeli küsimused puudutavad vägagi ka 16-aastaseid noori. Neil võiks ja peaks olema põhjust arvata, kas ja millises ulatuses riik koolitamist rahastab. Neil on praktiline kogemus, milline keskkond nende õppimist soodustab. Ja kui tundub, et «kuniks maksuraha riigikassase ei laeku, ei ole sul ka riigiasjade üle otsustamisel asja», siis nii absurdselt kui see ka ei kõla – tänased noored kannavad nagunii tuleviku mõttes kõige pikemalt maksukoormust.

Aga ikkagi need kaks aastat.. Sarnaselt kohalikel valimistel hääleõiguse andmisele soosib ka parlamendivalimistel noorte varasem kaasamine hääletamiskäimise järjepidevust. Nagu märgitud statistika osas, siis 18-24-aastased on hetkel üle Euroopa üks passiivsemaid eagruppe. Mõistetav – see on periood, mil liigutakse iseseisvale elule ning jagatakse end töö ja õpingute vahel. Kui puudub harjumus ja teadmine valimistest, siis on see ka kõige ebasobivam aeg tundmatu valdkonnaga tutvumiseks. Esimese valimiskogemuse liigutamine aega, mil noored on uuringute põhjal 18-aastastega võrreldes samavõrd küpsed valimiste teemaga tutvuma ning omavad ka turvalist ja toetavat keskkonda nii kooli kui kodu näol, võib toetada see ka edaspidist valimisharjumust.

Ja kui tundub, et «kuniks maksuraha riigikassase ei laeku, ei ole sul ka riigiasjade üle otsustamisel asja», siis nii absurdselt kui see ka ei kõla – tänased noored kannavad nagunii tuleviku mõttes kõige pikemalt maksukoormust.

Eesti on erandlik oma valimisvabaduse küsimuses, hääletuskasti juurde minek on vaba tahte avaldus mitte kohustus. Proportsioon 60/40 valimistel osalejate ning neist hoidujate vahel säilib ka pärast noorte valijate lisandumist. Seda tõestasid kohalikud valimised, millele ei järgnenud drastilist aktiivsuse langust. Olles just kohalike valimiste eel viinud läbi kodanikuhariduslikke tunde koolis, peegeldus noortest hirm. Hirm langetada vale valik, mis mõjutab kogukonda soovimatus suunas. See on märk, et noor tajub valimistega kaasnevat vastutust ning soovib langetada teadliku otsuse.

Realistlikult, valimisea langetamine ei võta üheltki ühiskonnagrupilt midagi ära. Pigem loob see täiendava õiguse seni pigem alaesindatud grupile. Praegune ümbritsev keskkond ei vasta noorte ootustele, mida ilmestab näiteks parema tuleviku otsingutes välismaale siirdumine. See ei ole probleem – probleemiks muutub see siis, kui ei nähta enam vajadust naasmiseks. Seda ei aita lahendada sunnismaisus või nentimus «kui siinsega ei rahuldu, siis jäägi mujale.» Täiendava osalusvõimaluse loomine oma tulevikku ning ümbritsevat puudutava otsustamisel ei pruugi, ent võib olla üheks lahenduseks. Spekuleerida võib, aga tulemust ei näe enne proovimist.

Eelöeldu ei ole kartellierakondade meeleheitlik samm omale lojaalseid järgijaid kasvatada. See on noorteühingute ettepanek tuua demokraatia juurde grupp aktiivseid noori kodanikke. Kes on kriitilised mõtlejad ning orienteeruvad edukalt informatsiooni otsimisel, sest seda eeldab neilt 21. sajandi koolisüsteem. Tegelikult ka - mida meil kaotada on?