Venemaal on võrdne jõud USAga üksnes tuumavõimekuses, muus osas pole tal ressursse võidurelvastumises osaleda. Pildil: mandritevaheline tuumarakett RS-24 Jars.

FOTO: Sergei Bobylev / Sergei Bobylev/TASS

Venemaal pole suurtest sõnadest hoolimata jõudu, et uut võidurelvastumist ette võtta. Samal ajal peaks aga Euroopa mõistma, et Atlandi-ülene kaitsekoostöö toimib üksnes siis, kui ameeriklaste jätkuvat toetust iseenesestmõistetavana ei võeta, kirjutab kolumnist Edward Lucas.

Vladimir Putini ähvardused Lääne aadressil uue võidurelvastumise kohta toovad tagasi mälestused 1980. aastatest. Toona muretses Nõukogude Liit USA plaanide pärast paigutada Euroopasse tuumalõhkepeadega tiibraketid Pershing, mille eesmärk oli muuta heidutus Euroopas tõsiseltvõetavaks. Nõukogude rahastatud «rahuliikumist» saatis seejuures Lääne-Saksamaal, Hollandis ja Ühendkuningriigis ka suur edu.

Sarnasel kampaanial õnnestus paar aastat varem 1970. aastate lõpus veenda Ühendriike loobuma Euroopasse «neutronpommi» paigutamisest. See oli tõeliselt kasulik relv, mida oleks saanud kasutada Nõukogude tankisissetungi peatamiseks ilma Lääne-Saksamaad radioaktiivseks tühermaaks muutmata. Nõukogude propagandamasin nimetas seda osavalt «kapitalistide pommiks», sest see oleks tapnud inimesi kinnisvara kahjustamata.

Jõudude tasakaal

Neutronpommi küsimuses andis Jimmy Carteri valitsus järele, kuid Ronald Reagani oma jäi keskmaarakettide teemal endale kindlaks. Lõpuks nõustus Nõukogude Liit 1987. aasta keskmaa tuumajõudude lepingu (INF) alusel oma keskmaaraketid Pioneer (NATO määratluse järgi SS-20) Ida-Euroopast ära viima. Mõlemad pooled hävitasid oma keskmaaraketid ning sellest võitsid lõpptulemusena kõik (kui relvatootjad välja arvata).

Praegu on INF-leppel aga vähe sõpru. Venemaa on seda uue maismaal baseeruva tiibraketti väljatöötamisega rikkunud. Kreml on seejuures kurtnud ka, et ballistiliste rakettide USA tõrjeobjekte Rumeenias ja Poolas on võimalik kohandada INF-i rikkuvate USA rakettide jaoks, mis ähvardaksid Venemaad. Ka Hiina pärast muretsev USA tunneb leppe piirangute tõttu ärritust. 

Nagu Leonid Brežnevgi, ei salli Vladimir Putin siiralt ideed uute Ühendriikide rakettide paigutamisest Euroopasse. Ta on teinud karme hoiatusi vastusammudest omapoolsete rakettidega, aga ta ei ole narr. Ta teab, et Venemaa ei ole Nõukogude Liit. Riik suudab USA-ga võistelda vaid strateegiliste tuumarelvade «viimsepäevaarsenaliga», muus osas on Vene sõjavägi nõrk. Venemaa paljuräägitud uued ülihelikiirusel liikuvad raketid ja allveedroonid kuuluvad sõjateaduse asemel rohkem ulme valdkonda.

Järgmised sammud

Venemaa tõeliselt võimsad relvad on hoopis pealkirjad. Uue võidurelvastumisega ähvardamine täidab kaht eesmärki.  

Üks on nõrgendada Euroopa toetust NATO-le. Lääneeurooplased unustavad kergesti, et ameeriklased päästsid nad kommunismi eest ja viisid kurjuse impeeriumi hävinguni. Paljud on instinktiivsed patsifistid, mistõttu tekitab Putini mõõgatäristamine paljudes prantslastes, sakslastes ja itaallastes soovi, et ameeriklased võtaksid oma tuumavihmavarju ja läheksid koju.

Härra Putini plaani teine osa on õhutada Ameerika rahulolematust Atlandi liiduga. Kui Venemaa ähvardab Ühendriike selle jõupingutuste tõttu kaitsta Euroopat, imestavad paljud ameeriklased, miks nende riik sellega riskib. Nad on juba väsinud nendest ihnuskoidest liitlastest, kes kulutavad nii vähe ja torisevad nii palju.

Tegelikult rajaneb transatlantiline allianss nii omahuvil kui ka põhimõttel. USA välispoliitika toimib kõige paremini koos liitlastega ja eurooplastel on kõigi oma puuduste juures palju anda. Sellised argumendid, toetugu nad kui tahes tugevale ajaloolisele kogemusele, mõjuvad praegusele USA valitsusele tavapärasest nõrgemini.

Euroopa seotud käed

Liitlaste manööverdamisruum on piiratud. Nad peaksid kindlasti lootma, et Donald Trumpi valitsus alustab nii Venemaa kui ka Hiinaga tõsiseid kõnelusi lõhkepeade, rakettide, kuumade liinide ja kosmoserelvade üle. Tuumaheidutusest üksi rahu hoidmiseks ei piisa, vaid selleks tuleb miinimumini viia ka õnnetuste ja valearvestuste võimalused. 

Samuti peaksid NATO liitlased mõistma, et nende heidutus toetub üleliigselt USA strateegilistele tuumarelvadele. Kui härra Putin suunab oma mänguasjad Euroopale, vajavad eurooplased vastuseid – ja eelistatavalt selliseid, mis muudavad maailma turvalisemaks, mitte ohtlikumaks.

Üks võimalus võib olla hankida rohkem mittetuuma-täppisrelvi nagu õhusttulistatav vargtiibrakett JASSM, mida Poola Ühendriikidelt ostab. Teine võib olla mittesõjalise heidutuse tugevdamine, näiteks Venemaa tohutu vastastikuse sõltuvuse ärakasutamine Läänega: «Meil on teie raha – kui te tahate seda veel näha, tõmbuge tagasi!»


Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute «Uus külm sõda» ja «Pettus» autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.