Teadlaste meeleavaldus Stenbocki maja ees. 

FOTO: Sander Ilvest/Postimees/Scanpix

Eelmise aasta lõpus allkirjastati Eesti Teaduslepe, mille järgi peab teadus- ja arendustegevuse rahastamine avalikust sektorist jõudma järgmise kolme aasta jooksul ühe protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT), mis tähendab lisaraha hinnanguliselt 47 miljonit eurot aastas. Hiljuti jõudis teadus- ja arendusnõukogu otsusele, et 40 protsenti rahast jõuab teadlasteni otse, 40 protsenti ettevõtluse ja 20 protsenti valdkondlike poliitikate kaudu. Samal ajal korraldasid teadlased Stenbocki maja ees piketi ning kõlanud on kriitika, justkui läheks see teine 40-protsendiline rahasüst otse ettevõtete kasumiks, kirjutab Vabariigi Valitsuse innovatsioonipoliitika komisjoni aseesimees ja taastuvenergeetika ettevõtte Sunly asutaja Martin Kruus. 

Artikkel kuulatav Minu Meedia tellijatele
Tellijale

Tegelikult ei jagata raha teadlaste ja ettevõtete vahel, vaid osa teadusele minevast lisarahast on konkreetse eesmärgiga suurendada ettevõtete konkurentsivõimet teaduskoostöö kaudu, kasvatades ühtlasi ka erasektori investeeringuid teadusmahukatesse projektidesse.

Samas on üldteada, et doktorantide ja õppejõudude palgad on väikesed, teadlased sunnitud töötama ajutiste lepingutega ning teadus üleüldiselt alarahastatud, kaugel püstitatud ideaalist investeerida teadus- ja arendustegevusse vähemalt kolm protsenti SKTst. Miks me siis ikkagi ei kasuta kogu teaduse (lisa)raha teadusasutuste eelarvekulude katteks?