Tõnis Oja. 

FOTO: Postimees

Hämmastav, kuidas meie juhtivad pankurid on suhtlemisaltid vaid siis, kui neil on avalikkusele midagi positiivset öelda, aga siis, kui midagi läheb viltu või päris aia taha, kipuvad nad ära kaduma.

Paljud mäletavad, kui lihtne oli meediasse saada Danske Eesti filiaali endist juhti Aivar Rehet nii siis, kui ta oli maksuameti juht, kui ka pangajuhina. Isegi kui Danske hakkas rahapesukahtluste tõttu siinses filiaalis otsi kokku tõmbuma, oli Rehe valmis lahkelt oma lahkumise põhjusi selgitama. Hiljem tuli ilmsiks, et tema jutt oli puha vale, ja kui selgus lahkumise tegelik põhjus, oli Rehe juba redus.

Möödunud nädalal nägime, kuidas kadus ära Swedbank Eesti juht Robert Kitt. Kui kolmapäeval ilmus Postimehes artikkel võimalikust kahtlase raha liikumisest Eesti suurima krediidiasutuse kaudu, siis andis Kitt ennast näole alles õhtul ja vaid ühele kanalile.

«Tõepoolest, meedias on avaldatud paar-kolm numbrit, mis puudutasid kahtlaseid tehinguid. Need numbrid ei ole meile tuntud, me oleme saanud need läbi pressi,» ütles mittemidagiütlevad laused Kitt kolmapäeva õhtul «Aktuaalsele kaamerale». Tõsi, järgmisel päeval oli Kitt juba kättesaadav olles ise selleks ajaks Stockholmi lennanud.

Mulle tundub, et pankurite sõnum ühiskonnale on: tooge aga oma raha meile, aga aru anname teie raha saatuse kohta siis, kui meie tahame.

Ma saan aru, et kahtlase raha skandaal võib puudutada Swedbanki Gruppi tervikuna isegi rohkem kui Eesti üksust ning võib-olla pidi grupi meediastrateegia järgi kommenteerima kõigepealt tegevjuht Birgitte Bonnesen, aga ka seda oleks saanud kasvõi pressiteate vahenduselt öelda, et praegu ei oska mitte midagi kommenteerida ja teeme seda siis, kui meil on rohkem infot.

Tundub, et meediaplaan, kus kõigepealt selgitab Bonnesen, oligi, sest ka Stockholmis kestis suur vaikimine kuni kella viieni (meie aja järgi kella kuueni) õhtul, mil grupi juhtkonnal oli telefonikonverents analüütikutega, kus paraku polnud tal samuti mitte midagi öelda.

Analoogiliseks põõsassepeitmiseks võib pidada ka Luminori juhi Erkki Raasukese käitumist veebruari alguses.

Nimelt teatas Luminor kuu alguses sadade inimeste koondamisest kõigis kolmes riigis, kus pank tegutseb. See on ühe ettevõtte seisukohast väga suur koondamine – tänavale saadetakse üle veerandi töötajatest –, aga selgitusi ei andnud mitte panga juht Erkki Raasuke, vaid privaatpanganduse varahalduse ja pensionifondide äri juht Gunnar Toomemets.

Võib ju arvata, et Toomemets on Raasukese hea võitluskaaslane, sest enne Balti riikide üksuse viimist Eesti alla oli ta Eesti üksuse juht, aga äriregistri andmetel pole ta enam isegi juhatuse liige. Panga juht ei lausunud sõnagi isegi pressiteate vahendusel ja kommentaare temalt ei saadud, sest väidetavalt olevat tal olnud teha tähtsamaid asju.

Mulle tundub, et pankurite sõnum ühiskonnale on: tooge aga oma raha meile, aga aru anname teie raha saatuse kohta siis, kui meie tahame. Kui teil on infot vaja ebameeldivate asjade kohta, siis peidame ennast põõsasse.