Vabariigi aastapäeva kontsert

FOTO: Sander Ilvest

Kolumnist Els Heinsalu kirjutab vabariigi aastapäevale pühendatud kontsertlavastust ja presidendi kõnest noore teadlase pilgu läbi. 

Vabariigi aastapäeva kontsert oli armas ning presidendi kõne hea, isegi kui kummaski ei olnud mu meelest midagi erilist ning mõlemad olid ehk veidike liiga lihtsad. Aga võib-olla nii oligi õige. Presidendi kõne ja sellele järgnev kontsert vabariigi aastapäeval, mida kantakse üle teles ja raadios, peakski ju olema arusaadav kõigile kuulajatele ning kõnetama kõiki eestimaalasi.

Mida leidsin sealt mina, noor (see tähendab tegelikult keskealine) Eesti teadlane ja lapsevanem?

Alustades kontserdist, siis ma olin alguses üsna jahmatanud, et üks põlvkond oli puudu. Olid vanavanemad, pensioniealised õpetajad ning olid lapsed; puudusid lapsevanemad, noored ja keskealised õpetajad. Kus siis nemad on? Miks nemad on välja jäetud?

Seda küll, et Eesti õpetajaskond vananeb, aga mõni noor ja keskealine õpetaja on koolides ikka olemas. Ja mis puutub igapäevaellu, siis kas tegelikult ka tegelevad tänapäeval lastega põhiliselt vanavanemad või pigem siiski lapsevanemad? Pensioniiga nihkub ju muudkui edasi, suurem osa vanavanematest käivad tööl, tihti elatakse ka üksteisest kaugel... Kairi Kasearu ja Kadri Rootalu uuring «Lapse väärtus ja põlvkondadevahelised suhted» (2011) kinnitab pigem sellist pilti.

Miks kujutati noori ja keskealisi räuskajatena, nina nutitelefonis ringi tormajate ja portfellidega vehkijatena, lapsevanemaid mullas sonkivate laste peale minestajatena? Jah, meie hulgas on kindlasti ka selliseid, aga selliseid on igal ajal olnud (kui nutitelefonid välja jätta muidugi). Jah, meil on kiire ja meil on liiga palju tööd, aga me anname endast siiski parima, et olla head lapsevanemad, et leida aega oma perede jaoks. Erinevad uuringud kinnitavad, et tänapäeva isad tegelevad oma lastega rohkem kui kunagi varem. Ning tänu pesumasinatele ja tänu sellele, et poest on erinevalt sellest ajast, mil näiteks mina laps olin, võimalik ikkagi igal ajal praktiliselt kõike saada, siis erutuvad tänapäeva lapsevanemad igasuguste plekkide ja aukude peale minu meelest pigem vähem kui mõnikümmend aastat tagasi. Ja ega tegelikult meeldiks meile palju rahulikum elu, kui see vaid oleks võimalik.

Miks kujutati noori ja keskealisi räuskajatena, nina nutitelefonis ringi tormajate ja portfellidega vehkijatena, lapsevanemaid mullas sonkivate laste peale minestajatena? 

Nii et kontserdi sõnum oli ju ilus ja arusaadav, aga kahjuks jäid detailid (ning mitte väikesed) valusalt kriipima. Mida, miks ning mis õigusega meile ette heidetakse?

Ning veidi jäi kriipima ka see, et presidendi kõnes mainiti teadlasi – õigemini teaduskonkurentsi – ainult ühe korra.

On hea ja õige, et president pööras palju tähelepanu sellele, et me peame nii riigi kui ka inimestena abistama neid, kes abi vajavad; on tõsi, et tihti jääb puudu vaid tahtest aidata ja see on häbiväärne. Sama häbiväärne on see, kui täiskasvanud inimesed ei suuda tagasi hoida vihaseid sõnu ning kahjuks on neid vihaseid sõnu viimasel ajal Eestis liiga palju kõlamas ja mitte ainult; seda ei tohi tähelepanuta jätta. Aga on väga kurb, et teadusest kõneles president enam-vähem kümme korda vähem kui ettevõtlusest.

Et president võttis mainida puitmaju, aga mitte teaduse olulisust innovatsiooni ja majanduse jaoks, oli üllatav. 

Heidetakse ette, et Eesti teadlased võiksid panustada praegusest rohkem Eesti majandusse. Kindlasti. Et nad seda ei tee, ei saa teha, ei ole ainult teadlastest vaid ka Eesti ettevõtjatest ning Eesti teaduse üldisest olukorrast ja kehvast rahastusest tingitud. Et president võttis mainida puitmaju, aga mitte teaduse olulisust innovatsiooni ja majanduse jaoks, oli üllatav. Või siis vähemasti teaduse ja teadlaste roll hariduses; meditsiinis, kui haiguste peale jutt läks; sotsiaalteaduste olulisus ühiskonnas toimuvate protsesside analüüsimisel?

Rääkides sellest, et Eestit tehakse kodust kaugel suuremaks «sõnaga, kohtumiste, koridorivestluste, teiste rahvaste aitamisega humanitaarkoostöö kaudu» oleks olnud kena mainida, et Eestit tehakse laias maailmas suuremaks ka teaduse kaudu. Eesti tuntus maailmas on kasvanud ka tänu Eesti teadlastele. Eesti teadus on nähtav, sellele viidatakse, see omab mõju – see on tegelikult ka uskumatult hea.

Nii nagu Eesti diplomaadid, nii on ka Eesti teadlased Eesti Vabariigi saadikud ja esindajad maailmas, jutustavad meie lugu ning omavad ja arendavad rahvusvahelisi suhteid. Ja seda tehakse mitte üsna, vaid väga piiratud vahenditega, oma une- ja söögiaja ning pere arvelt, sest ka meid on nii vähe: Eestis on tuhande töötaja kohta ligikaudu poole vähem teadlasi kui Põhjamaades ning teadlaste arv Eestis kahaneb. Mida tehakse selleks, et meie globaalse vaatega teadlased päriselt minema ei lendaks? Et meie teaduses ei tekiks kadunud põlvkonda?

Tundub, et Eesti inimesed, sealhulgas (või eeskätt?) riigijuhid, hakkavad unustama, milline on Eesti teadlaste roll läbi aegade Eesti riigi ajaloos olnud. See on kahetsusväärne ning jääb vaid loota, et see meile ühel päeval valusalt kätte ei maksa.


Els Heinsalu on eesti füüsik ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia president. Heinsalu on tegelenud Browni liikumise ja difusiooni, doktorantuurist alates aga komplekssüsteemide uurimise, sealhulgas lingvistika ja ökosüsteemidega seonduvate probleemidega.