Juhtkiri: tagasi kampaaniarutiini

Riigikogu valimised 2019. Eelhääletamine Paides. Foto: Dmitri Kotjuh

Pidu on peetud, alanud on Eesti Vabariigi 102. aasta ning aeg on naasta rutiini. Või kas ikka on? Täpsemalt, kas see, kuhu naaseme, on rutiin? Mitte päris, on ju valimisaasta.

Pärast väikest pidu – sest kes see pühapäeval ikka väga kapitaalselt tähistab – ei naase Eesti mitte igapäeva, vaid valimisvõitlusesse. Selle viimasesse, mõnede analüütikute ja kommentaatorite meelest otsustavasse faasi. Mõne teise meelest aga tüütusse ja venivasse õudusunenäkku, mis ei taha lõppeda.

Olgu kuidas on, aga nädalavahetus oli tõesti väike vaheldus valimiskampaaniasse, mis on kestnud kaua, mis läks käima aeglaselt, mille põhiküsimuste olemasolu või puudumise üle pole tänini üksmeelt, kuid nüüd on siiski läinud tihedaks rebimiseks. Ehk isegi põnevaks võistluseks, kus ka kõige värskemad arvamusuuringud ei anna selget vastust küsimusele, kumb siis kumma seljatab – kas Reformierakond Keskerakonna või vastupidi.

Tõsi, näib, et kolmanda koha võitja on juba selgunud. Selleks on EKRE. Samas pole põnevuseta ka see positsioon. Vähemalt ajakirjanike seas käib elav arutelu selle üle, mitu kohta õnnestub EKRE-l riigikogus saada, ehk teisisõnu, kui palju on lõpuks neid valijaid, kes ei julge avaliku siunamise hirmus tunnistada, et plaanivad hääletada just konservatiivide poolt?

Pärast väikest pidu – sest kes see pühapäeval ikka väga kapitaalselt tähistab – ei naase Eesti mitte igapäeva, vaid valimisvõitlusesse.

Seda me ei tea. Seda näitavad valimised. Valimised näitavad veel palju muudki. Näiteks seda, kas Eesti 200 suudab järelejäänud päevade jooksul rahvale oma taotlused sedavõrd selgeks teha, et pääsetakse riigikokku. Või seda, kui palju hääli koguvad viie-protsendi-künnise alla jäävad parteid. Sest ka see pole huvitavuseta: õnnestub erakonnal koguda vähemalt kaks protsenti häältest, garanteerib see 30 000 euro suuruse riigieelarvelise toetuse, kes saab aga kolm protsenti antud häältest, on ära teeninud suisa 60 000-eurose aastase toe, ning erakond, kellele annab hääle neli protsenti valijatest, võib arvestada 100 000 euroga.

Eesti parlament pole sugugi ainus esinduskogu, mida meil tuleb tänavu valida. Reedel kuulutus vabariigi president välja ka IX Euroopa Parlamendi valimised, mis toimuvad Eestis 26. mail. Kandidaatide esitamine algab 27. märtsil ja kestab 6. aprillini. Ühelt poolt võib poliitikast küllastunud inimene hooletult nentida, et mis neist ikka. Valitakse ju Eestist sinna vaid seitse liiget. Teisalt võib mõelda strateegiliselt – europarlamendi valimised kujutavad endast revanšivõimalust neile erakondadele, keda valijad eelseisval pühapäeval ei eelista.

Ehk siis poliitika ei jäta meid rahule ka vabariigi 102. aastal, mil ühtlasi jätkuvad Eesti juubelipidustused: nende ametlik lõpptärmin on alles 2. veebruar 2020, mil möödub sajand Tartu rahu sõlmimisest. Pole seegi sündmus päevapoliitikavaba. Kuid sinna on aega. Esialgu on meie ühistes kätes võime otsustada, kes asub juba mõne nädala pärast valitsust moodustama. Ja kellega. Sest võitku milline poliitiline jõud tahes, võiks just eilne pidupäev aidata meil meeles hoida ühte olulist põhimõtet: maailmavaateliste erinevuste taga on kõigi Eesti inimeste – olgu nad siis poliitikud või mitte – soov ehitada üheskoos parem Eesti.