Juhtkiri: meil on põhjust rõõmustada

Juubeliaasta suvi tipnes suurejoonelise üheslaulmisega Tallinna lauluväljakul. 19.08.2018. Foto: Joakim Klementi/Postimees

Tänasega saab läbi Eesti Vabariigi juubeliaasta. Sellega keerame riigi ja rahvana oma ajaloos uue lehekülje.

Peoaastal meenutasime, elasime uuesti läbi ja rekonstrueerisime sündmusi, mis viisid sajandi eest eestlaste riigi sünnini. Nõnda ei mõtestanud me mitte ainult iseenda minevikku, vaid ka seda, kes oleme nüüd ja praegu. Toimus palju toredaid, huvitavaid ja värvikaid sündmusi, mida pole mitte ainult põhjust meenutada, vaid mis aitasid vormida seda, kuidas läheme edasi Eesti riigi uude sajandisse.

Meenutamisest tähtsam ongi see, mille võtame juubeliaastast kaasa. Mis on jääv? Kahtlemata on see igaühe jaoks erinev. Mõnele meenub juubelisündmuste algus 2017. aastal Peterburis, kus meenutati saja aasta möödumist eestlaste suurmeeleavaldusest. Mõni teine ei suuda unustada eelmise aasta 24. veebruari võimsat ilutulestikku Tallinna vanalinna kohal. Kolmas mõtleb 2018. aasta erakordselt soojale ja päikeselisele suvele, mis tipnes vabariigi juubelinädala ning 19. augusti suurejoonelise üheslaulmisega. Tõesti – toimus palju ja toimus nii, et igaüks võis leida midagi päris oma.

Oma riigi sajanda sünnipäeva tähistamine, vaba Eesti loomisloo meenutamine ja mõtestamine andis meile kõigile midagi.

Päris oma Eesti tunde kõrval on ka meie ühise Eesti tunne. Just seda juubeliaasta kinnitas ja kinnistas. Oma riigi sajanda sünnipäeva tähistamine, vaba Eesti loomisloo meenutamine ja mõtestamine andis meile kõigile midagi. Midagi ühist. Kindlasti on selleks uhkustunne kõige üle, mida tahame pidada eestilikuks ja eripäraseks. Olgu selleks saunaviht ja kiluvõileib või siis hoopis e-hääletus ja digiallkiri. Või siis miks mitte ka tülitsemine?

Kõlab ehk peomeeleolu rikkuvalt, kuid tõsi ta on: tähistamise kõrval sai juubeliaastal ka vaieldud ja väideldud, debateeritud ja argumenteeritud, aga ka üksteist lihtsalt maha karjutud ja omavahel näägeldud. Küll asja eest, küll mitte.

Kui ka vaidluses ei sünni tõde, siis vähemalt saavad selgeks positsioonid ning eks aita seegi meil edasi minna. Lisaks on oluline, et ka juubeliaastal ei jäänud elu seisma. Sellest veelgi tähtsam on, et suudame pärast tüli ja vaidlust siiski ühiselt edasi minna. Eriti nüüd, vahetult enne valimisi, on tarvilik meenutada, et olgu meie arusaamad Eestist kui erinevad tahes – ühendavat on rohkem kui eristavat. Miks me siis muidu isekeskis Eesti tuleviku palge kujundamise üle vaidleks?

Tülidest ja vaidlustest hoolimata kinnitas riigi ümmarguse sünnipäeva tähistamine meie kõigi ühist enesekindlust. Vaadates tagasi esivanemate võitlustele ja saavutustele – aga ka kaotustele –, saame nüüd paremini aru, et iseseisvus pole meile sülle langenud, vaid on mitme sugupõlve pingutuste vili. Selle käegakatsutava märgina avati 23. augustil Maarjamäel kommunismiohvrite mälestusmärk.

Ühelt poolt aitab see meenutada, et väikeriigi iseseisvus ei ole kunagi päris iseenesestmõistetav. Teisalt kannab mälestuse jäädvustamine veel üht sõnumit – sõnumit sellest, et oleme alles, oleme siin, et meil on oma riik ja et see riik seisab kindlamal pinnasel kui eales varem.

Tagantjärele on aga näha, et ka ühekordsetel sündmustel on vägi kesta – kesta meie meeltes ning aidata meil nõnda ehitada uut ja paremat Eestit.

See ongi juubeliaasta kõige suurem sõnum ja kõige olulisem saavutus. Saavutus, mis lubab meil astuda Eesti Vabariigina järgmisesse sajandisse. Seda, milliseks see sajand kujuneb, otsustame ise. Otsustavad üha enam inimesed, kes ongi sündinud, kasvanud üles ja läbinud koolitee Eesti Vabariigis. Nii Tallinnas kui Võrus, nii Kuressaares kui Narvas.

Siinkohal väärib meenutamist veel üks juubeliaasta suursaavutus: Narva senisest tugevam ja rõõmsameelsem toomine Eesti poliitilisele ja kultuurilisele kaardile. Nii vahva kui oligi vabariigi presidendi otsus töötada kuu aega Eesti suuruselt kolmandas linnas – sellest veelgi tähtsam on teatrikeskuse Vaba Lava avamine Narvas ning augustis kogu Eestist piirilinna kokku sõitnud teatrisõprade hulki hullutanud «Kremli ööbikud».

Jah, vabariigi juubeliaasta oli sündmustest rikas. Kirju lausa. Kohati sedavõrd kirju, et tekitas nii mõneski inimeses nõutust ja pani küsima, mis on üldse oluline, mis mitte. Tagantjärele on aga näha, et ka ühekordsetel sündmustel on vägi kesta – kesta meie meeltes ning aidata meil nõnda ehitada uut ja paremat Eestit.

Milline see on? Kelle ja mille nägu? Seda me ei tea. Ei tea mitte selle pärast, et maailm on üha ebakindlam, vaid ei tea, sest maailm areneb ja muutub. Koos sellega arenevad ja muutuvad ka meie arusaamad maailmast, Eestist ja iseendast.

Sajanda sünnipäeva aasta polnud erand. Siiski andis see võimaluse heita pilk tagasi – et saaksime paremini aru, kuhu samme seada. Loomulikult ainult ühes suunas: edasi! Hoides selja sirge ja pidades meeles sõnu, mis on praegu sama aktuaalsed nagu täpselt 101 aasta eest, 23. veebruaril 1918, mil Pärnu Endal teatri rõdult luges Asutava Kogu liige Hugo Kuusner ette Eesti iseseisvusmanifesti, milles kõlasid sõnad: «Eesti! Sa seisad lootusrikka tuleviku lävel, kus sa vabalt ja iseseisvalt oma saatust võid määrata ja juhtida!»