Luure hammasrataste vahel: Edward Snowden, Julian Assange ja Bradley Manning.

FOTO: Scanpix/montaaž

On vähe tõenäoline, et avalikkus saab kunagi täpselt teada, miks kahe nädala eest riigireetmises süüdi mõistetud Deniss Metsavas Eesti riiki reetma hakkas. Ent üldised motiivid, miks inimesed seda teevad, nõrkused, mida luured üle maailma kasutavad, on ajast aega samad.

Tellijale

Taevas paistis täiskuu, kui üksik uitaja mööda Pelgulinna tänavaid astus. Kojamehed olid püüdnud uulitsal valitsevat libedust tõrjuda koldetuha heitmisega jääle, kuid sellest hoolimata oli ainuüksi samal päeval kolm inimest jõudnud ennast haigevoodisse kukkuda. Hiline uitaja ei liikunud sihitult, tema mõtteis kummitas kättemaks tehtud ülekohtu eest. Osakonnajuhataja ministeeriumis oli lubanud talle jaoskonnaülema kohta, kuid nüüd tuli välja, et too koht läks hoopis teisele. Veel nüüdki kiskus käsi mantlitaskus rusikasse ja mees sülgas jääväljale.

Ta peatus hetke ja vaatas pea kuklas üle kahekordsete puumajade. Ninna tungis kütmise lõhna. Kuu siras kirkalt, kui pilveräbalad eest minema aeti. Pagan võtaks, pilveräbalaid käristati, nagu käristas temagi seda osakonnajuhatajat! Nüüd ta alles saab!

Öine tulija saabus kohtumiselt Nõukogude Venemaa saatkonna töötajaga, kelles võis eksimatult tunda ära tšekisti. Too oli esitanud küsimusi ja pakkunud ka raha, mida mees ei võtnud vastu. Ega ta siis ometigi riiki reeta kavatse! Ta lihtsalt näitab osakonnajuhatajale koha kätte ning pärast seda läheb elu edasi. Saatkonna töötaja oli tal palunud tuua Politseilehe ja telefoniraamatu. Ega see siis mingi raske asi ole! Pealegi on mõlemad täiesti avalikud materjalid, mille saatkond oleks võinud ka ise osta. Paar kohtumist veel ja siis on osakonnajuhatajaga asjad tasa. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetajana teadis ta täpselt, et on kordades intelligentsem kui see tšekist, kes olla vaid kaks talve koolis, mingis külakoolis käinud. Ta mängib selle kommunisti igal juhul üle.

Kolm kuud hiljem ministeeriumitöötaja tabati, sellest kirjutati üleriigilistes ajalehtedes, ning tema Vabadussõjas võideldes haavata saanud isa suri lendva tagajärjel.

Umbes nii võisid sündmused areneda Tallinnas kahe maailmasõja vahel. Vahepeal pole midagi muutunud, luured luuravad ikka veel. Nii nagu toona on ka praegu meie asukoht ida ja lääne vahel üks huvide kokkupõrke paiku. Meeldib see või mitte, kuid niisugustel kokkupõrkejoontel kahtlustatakse teist alati ning eeldatakse keerukaid salasepitsusi. Kümned analüütikud püüavad teise poole sammu mõista ja selles loogikat leida isegi siis, kui vastasmängijal on operatsioon tegelikult vussi läinud ning ebaõnnestumise varjamiseks tehakse nägu, et see oligi tegelikult niimoodi mõeldud. See oli osa millestki suuremast.

Üks näide sellest on sõjalised õppused, mis on alati teise poole huviorbiidis. Õppustel mängitakse ikka läbi, et teine pool ründab esimesena ja tungib ennastsalgavast kaitsetegevusest hoolimata edasi. Rünnatav tõmbub kaitsesse, grupeerub ümber ning asub pealetungile. Luures see nii ei ole, vähemasti edukas luures mitte. Luure peab olema agressiivne iga päev, iga tund, iga hetk. Muidu võib ta midagi olulist maha magada või kellegi olulise konksu otsast minema lasta.