:format(webp)/nginx/o/2017/05/12/6652389t1hf7d3.jpg)
/nginx/o/2019/02/22/11810091t1ha082.jpg)
Jaan Tõnissoni tegevusest diplomaadi ja välispoliitilise mõtlejana leiab paralleele ja õpetussõnu ka tänapäeva, kirjutab diplomaat Matti Maasikas.
Tellijale
Matti Maasikas: Jaan Tõnissoni välispoliitilised õppetunnid Viimase Lahke Maja elanikele (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Diplomaadina tegutses Tõnisson kahel korral: 1917–1918 esimeses Eesti välisdelegatsioonis Stockholmis ja Kopenhaagenis, olles niisiis esimene Eesti diplomaatiline esindaja välismaal, ning teine kord juba iseseisva Eesti ajal, 1918–1919 Helsingis, Londonis, Kopenhaagenis ja Pariisis.
Esimene õppetund: diplomaadina tuleb osata istuda-astuda ja silma paista. Sellega elegantsel mehel probleeme polnud – oli ta ju esimene Tartu eestlane, kes torukübarat kandma hakkas. Silmapaistmine on keerulisem ja silma võib paista mitut moodi. Pole saladus, et 1990ndatel võis Ida-Euroopa diplomaate tihti riietuse järgi ära tunda.
Lugegem, mida kirjutab I Riigiduuma liige N. N. Jordania koguteoses „Jaan Tõnisson töös ja võitluses“ (1938): „Tõnisson oli kogu Riigiduumas ainuke isik, kes teravalt erines kõigist teistest duumasaadikuist: kõik nad sarnanesid enam-vähem üksteisega, tema ainult ei sarnanenud kellegagi.“
Või siis teine duumaliige, lätlane Jānis Kreicbergs: „Mingi nägematu fluidum tõmbas mind Tõnissoni isiku lähedale…“
Mõelgem hilisemast ajast Toomas Hendrik Ilvesele ja tema kikilipsule, mis täiendas intellektuaalset sära – mõni väike detail võib teha suurt vahet. Eesti esindajal pole naturaalset nähtavust ega tuntust – teinekord algavad ka tänapäeval su vestlused selgitamisega, kus su riik asub. Silmapaistmine, meeldejäämine käib raske tööga. Siin on fluidum väga abiks.