Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/12/6652389t1hf7d3.jpg)
/nginx/o/2019/02/22/11810091t1ha082.jpg)
Jaan Tõnissoni tegevusest diplomaadi ja välispoliitilise mõtlejana leiab paralleele ja õpetussõnu ka tänapäeva, kirjutab diplomaat Matti Maasikas.
Diplomaadina tegutses Tõnisson kahel korral: 1917–1918 esimeses Eesti välisdelegatsioonis Stockholmis ja Kopenhaagenis, olles niisiis esimene Eesti diplomaatiline esindaja välismaal, ning teine kord juba iseseisva Eesti ajal, 1918–1919 Helsingis, Londonis, Kopenhaagenis ja Pariisis.
Esimene õppetund: diplomaadina tuleb osata istuda-astuda ja silma paista. Sellega elegantsel mehel probleeme polnud – oli ta ju esimene Tartu eestlane, kes torukübarat kandma hakkas. Silmapaistmine on keerulisem ja silma võib paista mitut moodi. Pole saladus, et 1990ndatel võis Ida-Euroopa diplomaate tihti riietuse järgi ära tunda.
Lugegem, mida kirjutab I Riigiduuma liige N. N. Jordania koguteoses „Jaan Tõnisson töös ja võitluses“ (1938): „Tõnisson oli kogu Riigiduumas ainuke isik, kes teravalt erines kõigist teistest duumasaadikuist: kõik nad sarnanesid enam-vähem üksteisega, tema ainult ei sarnanenud kellegagi.“
Või siis teine duumaliige, lätlane Jānis Kreicbergs: „Mingi nägematu fluidum tõmbas mind Tõnissoni isiku lähedale…“
Mõelgem hilisemast ajast Toomas Hendrik Ilvesele ja tema kikilipsule, mis täiendas intellektuaalset sära – mõni väike detail võib teha suurt vahet. Eesti esindajal pole naturaalset nähtavust ega tuntust – teinekord algavad ka tänapäeval su vestlused selgitamisega, kus su riik asub. Silmapaistmine, meeldejäämine käib raske tööga. Siin on fluidum väga abiks.
Eesti tuntuse nimel tuleb pidevalt tööd teha, ka avalikkusega. Ejnar Fors Bergström, Tõnissoni abiline 1918, kirjutab („Jaan Tõnisson. Koguteos tema 90. sünnipäeva puhul“, Stockholm, 1960): „Ühel oma esimesist päevist Stockholmis astus Jaan Tõnisson sisse „Dagens Nyheteri“ toimetusse.“ Väga õige ja seda hinnatavam, et toona saadi välispoliitikat veel enamasti teha sõna klassikalises tähenduses kabinetivaikuses. Eestil ei ole kunagi tuntust, nähtavust üleliia. Isegi Soomest kirjutas Oskar Kallas 1918: „Siin ei tunne eestlasi keegi, peale mõne folkloristi.“
Teine universaalne paralleel on, et võitlus – või töö, kui soovite – Eesti iseseisvuse nimel käib alati mitmel rindel. Asjata ei öelda, et diplomaatia on riigikaitse esimene liin. Tõnisson ei valinud diplomaatilist tööd endale ise. Temast sai kõigepealt diplomaat, sest Viktor Kingissepp saatis ta Eestist välja. Ka teist korda välismaal olles, juba iseseisva Eesti ajal, tundus Tõnissonile, et teda – seekord omade poolt – Eestist eemale on saadetud. Detsembris 1918 abikaasale kirjutades kartis Tõnisson, et viibimist välismaal arguseks, koguni reeturluseks peetakse. Ometi tegi ta, kui talle endale ka alati nii ei tundunud, esimesel kaitseliinil üliolulist tööd Eesti heaks.
Mitte Tõnissonilt, küll aga teistelt poliitilistelt saadikutelt kolmas õppetund: diplomaatiline teenistus olgu professionaalne. Mitmed Eesti juhtivad poliitikud töötasid 1920.–1930. aastatel ka saadikuna: Otto Strandmann, Ants Piip, Friedrich Akel jt. Ja ega nad iseenesest diplomaaditööd halvasti teinud. Aga nad tegutsesid pidevalt ka selle nimel, et kodumaa poliitikasse naasta, kulutasid oma aega ja energiat sisepoliitikale. Eesti ei saa endale sellist sisse-välja süstimist lubada. Diplomaatia on pika vinnaga ja pikkade traditsioonidega ala, kus kogemusel ja pühendumusel on ülioluline tähendus.
Neljas paralleel: Eestis kasvatakse diplomaadiks, mitte ei õpita. Juhan Luiga kirjutas ajalehes Vaba Maa aastal 1920 üsna kriitilise artikli, kus meenutab, kuidas Villem Reiman oli Tõnissoni mitmel alal autodidaktiks pidanud. Ka praegu pole Eestis diplomaatilist akadeemiat, välisministeeriumis töötavad väga erineva haridustaustaga inimesed. Meie ressursside piiratuse juures on see pigem õige.
Viies universaalne õppetund: välispoliitika algab naabritest. Eriti kui olla väike riik. Jaan Tõnissonil olid juba detsembris 1917 Soome riigihoidja Svinhufvudiga esimesed jutud räägitud. Novembris 1918, kui Eesti valitsuses küsiti: „Kust siis sõjariistu muretseda?“ vastas Tõnisson üsna loomulikult: „Soomest!“ Svinhufvudi abiga saadigi.
Tõnissoni kontaktid Soome juhtkonnaga kestsid läbi kogu Eesti esimese iseseisvusaja, nagu seda kirjeldab Erkki Tuomioja oma raamatus „Jaan Tõnisson ja Viron Itsenäisyys“.
Kuues, tuttavana tunduv teema on kaubandus, välismajandus. Ants Piip meenutab kohtumist Rootsi välisministri Johannes Hellneriga märtsis 1918. Hellner: „Teie tahate vabakaubanduse maaks hakata?“ Tõnisson: „Meie olukord sunnib seda tegema. Oleme põllutöö maa, kelle põllutöö kaitset ei tarvita. Otsitud turg on Peterburis, Londonis.“
Riiklike toetusteta põllumajandust oleme uue iseseisvuse alul ka proovinud. Olulisem on aga, et Eesti on 1990ndate algusest jõuliselt, veendunult, ideoloogiliselt olnud vaba kaubanduse pooldaja.
Kirjas Londoni saadikule Oskar Kallasele välisministrina 7. märtsil 1930 kirjutas Tõnisson: „Kogu meie välisteenistuse aparaat tuleb üldiste ülesannete kõrval mobiliseerida eriti majanduslikkude suhete elustamiseks välisriikidega/…/“
Kõik praegused arutelud Eesti välispoliitika arendamise üle ning välisministeeriumi viimase aja sammud uute esinduste avamisel ja olemasolevate tugevdamisel hõlmavad ka Eesti ettevõtete toetamist, maailma aitamist, tee avamist. Diplomaatia mõned jooned on tõesti väga pika vinnaga, teemad korduvad.
***
Teemad korduvad muidugi ka kõige olulisemas, Eesti iseseisvuse hoidmises ja tugevdamises. Õppetund, paralleel, tegelikult püsimõõde number 7.
Meie asukohas pole Eesti iseolemine kunagi täielikult kindlustatud. Mitte et siin mõistlik äraolu võimatu oleks. Inglise kirjaniku ja folkloristi J. R. R. Tolkieni raamatus „Kääbik“ esines Viimane Lahke Maja süngete Udumägede jalamil. Seal sai päris mõistlikult elada eeldusel, et vajalikud ettevaatusabinõud olid kasutusele võetud. Teinekord kirjeldangi ma välismaistele kolleegidele Eesti asukohta samasugusena: see on juba vähemalt tuhat aastat Viimane Lahke Maja tsivilisatsioonide piiril, kus on täiesti võimalik ellu jääda ja normaalselt elada… eeldusel, et ettevaatusabinõud on tarvitusele võetud.
Soome president Juho Kusti Paasikivi, suur välispoliitikatundja ja realist, tavatses korrata inglise ajaloolase Thomas Carlyle’i lauset: „Kogu tarkuse algus on tõsiasjade tunnistamine.“ Eesti jaoks algab tarkus pilgust kaardile või ajalooraamatusse. Elu Viimases Lahkes Majas tähendab ellujäämisvõitlust geopoliitiliselt seismilises piirkonnas.
Diplomaat ja eksiilvalitsuse juht Aleksander Warma on viidatud juubeliväljaandes Jaan Tõnissoni kreedo sõnastanud nii: „Meie iseseisvuse algaastail taoteldud nn sanitaarvöönd Saksa-Vene vahel pole annud praktilisi tulemusi/…./ Seepärast peame taotlema kogu Euroopa konföderatsiooni.“
Selles kahes lauses on kokku võetud kogu maailmasõdade vahelise aja Kesk- ja Ida-Euroopa riikide julgeolekupoliitiline olukord, nende püüdlused valida orientatsiooni, liitlasi, toetust, kaitset. Tulemused, järeldus on alati üks. Seesama, mida Warma kirjeldas.
Millist konföderatsiooni peaksime taotlema? Diplomaat ja poliitik Kaarel Robert Pusta samas teoses: „/Tõnisson oli/ … Üks Eesti esimesi „eurooplasi“, kes nägi oma maa ja rahva vabaduse ning omariikluse kindlustust koostöös teiste Läänemere ranniku väikerahvastega ning siis ühendatud Euroopas. Nagu perekonnas säilitab iga selle liige oma iseseisvuse, nõnda ka vabade rahvaste ühiskonnas, commonwealthis, milles iga osanik jääb sisemiselt iseseisvaks.“
Milliste riikide ühendust silmas peeti? Veel kord Warma: „Iga totalitaarne riik on oma naabritele ohtlik. Sellepärast peame meie kuuluma demokraatia fronti ausameelselt ja selgejooneliselt.“
Siit tänapäeva. Aastal 2004 võis tunduda, et Udumäed on meie naabrusest ära kadunud. Et Francis Fukuyama poolt 1989, külma sõja lõppemise huumas ennustatud liberaalse demokraatia võit, ajaloo lõpp, on ka meie jaoks kätte jõudnud. Lõpuks ometi! Euroopa Liitu ja NATOsse saanuna on ka meie julgeolek ja heaolu lõplikult kindlustatud. Nüüd saab tegelda koduste asjadega!
Ma ei hakka avama viimase 15 aasta arvukaid sündmusi, mis selle arusaama kas lühinägelikku või lausa kuritahtlikku ekslikkust on tõestanud. Loetlen mõned: pronksiöö ja sellele järgnenu, Venemaa sõda Gruusia vastu, Krimmi annekteerimine, agressioon Ukraina vastu, üsna varjamatu tegevus demokraatia õõnestamisel paljudes lääneriikides. Mis lisateavet on vaja, mis peaks veel juhtuma, et tõestada: Udumäed on samal kohal, kus viimased tuhat aastat, ja mägede asukate instinktid pole muutunud?
Mis peaks veel juhtuma, et tõestada: Eesti iseseisvuse hoidmise ainus tee on tugevates rahvusvahelistes organisatsioonides, tugevate liitlastega? Tugevas Euroopa konföderatsioonis, mille iga osanik jääb sisemiselt iseseisvaks, kui laenata Pustalt. Seda arvestades on enam kui kummaline lugeda mõningaid meie aja väljaütlemisi à la „Tuleb vastu astuda Euroopa Komisjoni direktiivsele käsumajandusele“, „Meid on muudetud vaeseks europrovintsiks“, „Võiks kasvõi korra Brüsselis selja sirgu ajada“, „Euroopast sunnitakse meile peale rahvustunde kadumist“.
Lõpetan mitteammendava tsitaadirea ja soovitan korra jälle kaardile või ajalooraamatuse kiigata. Õnneks pole eestlaste enamik pilku sealt lahti tõmmanudki ja teab hästi, kui õige on David Vseviovi sedastus Postimehes (13.01.2016), et siin, tsivilisatsioonide piiril, pole antud ajahetkel rahvuslik-kultuuriliseks iseolemiseks teist garanti kui Euroopa Liidu säilimine ja normaalne funktsioneerimine.
Kui uinunud mõistus või Udumägede sireenid peaksid kellegi pähe ullitavaid uitmõtteid sünnitama, eks siis tuleb torukübara kandjail neile vaimumõõgaga kaabuserva pihta koputada, kaarti ja ajalugu meelde tuletada.
Artikkel põhineb ettekandel, mis peetud 22. detsembril Tartu Ülikoolis Jaan Tõnissoni Seltsi korraldatud Tõnissoni 150. sünniaastapäeva kõnekoosolekul „Jaani kood“.