Matti Maasikas

FOTO: Tairo Lutter/Postimees

Jaan Tõnissoni tegevusest diplomaadi ja välispoliitilise mõtlejana leiab paralleele ja õpetussõnu ka tänapäeva, kirjutab diplomaat Matti Maasikas.

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Diplomaadina tegutses Tõnisson kahel korral: 1917–1918 esimeses Eesti välisdelegatsioonis Stockholmis ja Kopenhaagenis, olles niisiis esimene Eesti diplomaatiline esindaja välismaal, ning teine kord juba iseseisva Eesti ajal, 1918–1919 Helsingis, Londonis, Kopenhaagenis ja Pariisis.

Esimene õppetund: diplomaadina tuleb osata istuda-astuda ja silma paista. Sellega elegantsel mehel probleeme polnud – oli ta ju esimene Tartu eestlane, kes torukübarat kandma hakkas. Silmapaistmine on keerulisem ja silma võib paista mitut moodi. Pole saladus, et 1990ndatel võis Ida-Euroopa diplomaate tihti riietuse järgi ära tunda.

Lugegem, mida kirjutab I Riigiduuma liige N. N. Jordania koguteoses „Jaan Tõnisson töös ja võitluses“ (1938): „Tõnisson oli kogu Riigiduumas ainuke isik, kes teravalt erines kõigist teistest duumasaadikuist: kõik nad sarnanesid enam-vähem üksteisega, tema ainult ei sarnanenud kellegagi.“

Või siis teine duumaliige, lätlane Jānis Kreicbergs: „Mingi nägematu fluidum tõmbas mind Tõnissoni isiku lähedale…“

Mõelgem hilisemast ajast Toomas Hendrik Ilvesele ja tema kikilipsule, mis täiendas intellektuaalset sära – mõni väike detail võib teha suurt vahet. Eesti esindajal pole naturaalset nähtavust ega tuntust – teinekord algavad ka tänapäeval su vestlused selgitamisega, kus su riik asub. Silmapaistmine, meeldejäämine käib raske tööga. Siin on fluidum väga abiks.

Eesti tuntuse nimel tuleb pidevalt tööd teha, ka avalikkusega. Ejnar Fors Bergström, Tõnissoni abiline 1918, kirjutab („Jaan Tõnisson. Koguteos tema 90. sünnipäeva puhul“, Stockholm, 1960): „Ühel oma esimesist päevist Stockholmis astus Jaan Tõnisson sisse „Dagens Nyheteri“ toimetusse.“ Väga õige ja seda hinnatavam, et toona saadi välispoliitikat veel enamasti teha sõna klassikalises tähenduses kabinetivaikuses. Eestil ei ole kunagi tuntust, nähtavust üleliia. Isegi Soomest kirjutas Oskar Kallas 1918: „Siin ei tunne eestlasi keegi, peale mõne folkloristi.“