Diplomaadina tegutses Tõnisson kahel korral: 1917–1918 esimeses Eesti välisdelegatsioonis Stockholmis ja Kopenhaagenis, olles niisiis esimene Eesti diplomaatiline esindaja välismaal, ning teine kord juba iseseisva Eesti ajal, 1918–1919 Helsingis, Londonis, Kopenhaagenis ja Pariisis.

Esimene õppetund: diplomaadina tuleb osata istuda-astuda ja silma paista. Sellega elegantsel mehel probleeme polnud – oli ta ju esimene Tartu eestlane, kes torukübarat kandma hakkas. Silmapaistmine on keerulisem ja silma võib paista mitut moodi. Pole saladus, et 1990ndatel võis Ida-Euroopa diplomaate tihti riietuse järgi ära tunda.

Lugegem, mida kirjutab I Riigiduuma liige N. N. Jordania koguteoses „Jaan Tõnisson töös ja võitluses“ (1938): „Tõnisson oli kogu Riigiduumas ainuke isik, kes teravalt erines kõigist teistest duumasaadikuist: kõik nad sarnanesid enam-vähem üksteisega, tema ainult ei sarnanenud kellegagi.“

Või siis teine duumaliige, lätlane Jānis Kreicbergs: „Mingi nägematu fluidum tõmbas mind Tõnissoni isiku lähedale…“

Mõelgem hilisemast ajast Toomas Hendrik Ilvesele ja tema kikilipsule, mis täiendas intellektuaalset sära – mõni väike detail võib teha suurt vahet. Eesti esindajal pole naturaalset nähtavust ega tuntust – teinekord algavad ka tänapäeval su vestlused selgitamisega, kus su riik asub. Silmapaistmine, meeldejäämine käib raske tööga. Siin on fluidum väga abiks.