/nginx/o/2018/03/07/7666293t1h5ffc.jpg)
Kõrgharidusseaduse loomise protsessiga alustati mitu aastat tagasi ning plaanid paindliku, tulevikku vaatava ja üliõpilassõbraliku kõrghariduskorralduse osas olid helged. Realsuses toob uus kõrgharidusseadus kaasa üliõpilaste jaoks nii positiivseid kui ka negatiivseid muutuseid, kirjutavad Eesti Üliõpilaskondade Liidu juht Britt Järvet ja Eesti Üliõpilaskondade Liidu asejuht Joonatan Nõgisto.
20. veebruari õhtupoolikul võttis riigikogu vastu uue kõrgharidusseaduse ning Tallinna Ülikool, Eesti Maaülikool, Eesti Kunstiakadeemia ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia said lisaks Tartu Ülikoolile ja Tallinna Tehnikaülikoolile oma seaduse. Varasemalt kõrgharidusmaastikul kirgi kütnud teemad nagu tasuta eestikeelsel õppekaval täiskoormusel õppimine ning õppetoetuste süsteem praegu ei muutunud. Küll aga jõustuvad tõenäoliselt septembris üliõpilaste jaoks mõned olulised muudatused, mis puudutavad akadeemilist puhkust, VÕTAt, eksternõppes õppijaid, osakoormusõpet, üliõpilaspiletit ning üliõpilaste osalemist ülikoolide juhtimises.
Uue seadusega on teoorias võimalik ka akadeemilise puhkuse ajal õppetöös osaleda, mis annab raskustesse sattunud üliõpilasele võimaluse enda õpinguid joonel hoida. Iseenesest on see Eesti Üliõpilaskondade Liidu (EÜL) jaoks rõõmusõnum. Siiski seda, kuidas protsess reaalsuses välja hakkab nägema, saab otsustada kõrgkool, mis tähendab, et akadeemilise puhkuse rakendamise kord muutub kõrgkooliti erinevaks, millega kaasnevad moel või teisel nii üliõpilaste teadmatus kui ka ebavõrdsus. Kõrgkool võib ka otsustada akadeemilise puhkuse ajal õppeainete sooritamist mitte lubada. Siinkohal jääb üliõpilasesindustele suur roll, et oma kõrgkoolis üliõpilassõbralik akadeemilise puhkuse kord luua.
Võrreldes seni kehtiva ülikooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seadusega on uue kõrgharidusseaduse raames kõrgkoolidel õigus otsustada, kas nad loevad üliõpilase VÕTAga omandatud ainepunktid õppemahu hulka ning küsivad selle eest tasu või mitte. Praeguses korras tuli ette, et mõningatel juhtudel pidi üliõpilane hüvitama õppekulusid, kuigi täitis semestri 30 EAP nõude (tasuta õppimise eeldus). See tulenes sellest, et seni ei loetud ainepunkte konkreetse semestri soorituste hulka. Uus seadus ei sunni kõrgkoole VÕTA-ga üle kantavaid ainepunkte arvestama, vaid jätab täpsema protseduuri kõrgkooli enda otsustada. See tekitab jällegi erinevate kõrgkoolide üliõpilaste vahel ebavõrdse olukorra ning tuleb vaid taaskord loota üliõpilasesinduste heale tööle, et nad aitaksid võimalikult mõistliku korra loomisele kaasa.
Uue seaduse kohaselt on eksternõppes õppekoormus «osakoormusest väiksem». Sisuliselt tähendab see seda, et eksternõppes on - arvestamata lõputööd, lõpueksamit või praktikat - õppijal edaspidi keelatud semestris võtta rohkem kui 14 EAP väärtuses õppeaineid. EÜL ei näe ühtegi arvestatavat põhjust, miks eksternide õppevõimalusi on vajalik nii karmikäeliselt piirata. Eksternõpe on teinud kõrghariduse kättesaadavaks ka nendele, kellel näiteks töö- või perekohustustest tulenevalt ei ole võimalik ennast õppimisel siduda kindla ajaraamistikuga. Antud muutus on vastuolus näiteks kehtiva Eesti elukestva õppe strateegiaga, mis on võtnud üldeesmärgiks «kõigile Eesti inimestele nende vajadustele ning võimetele vastavate õpivõimaluste loomise kogu elukaare jooksul» . Ka kõrgharidusseaduse kohaselt on ülikoolide missiooniks edendada elukestvat õpet (§20), mis peaks tekitama küsimuse: mis on see kõrgem avalik huvi, mis õigustab eksternõppes paindlikkuse piiramist?
Seadusloome protsessis oli üheks peamiseks arutelu kohaks rohkemate osakoormusõppe kavade avamine. Tasuta osakoormuskavade laialdasem avamine strateegiliselt olulistes valdkondades aitaks leevendada kvaliteediprobleemi, mis on tingitud sellest, et enamus üliõpilasi töötab ja õpib samal ajal. Veel enam oleks rohkemate tasuta osakoormuskavade avamine samm paindlikuma hariduskorralduse suunas, mis laseb inimesel hõlpsamini planeerida oma töö, õpingute ning eraelu toimetusi. Kuigi tasuta osakoormusõppe pakkumine on võimalik ka täna, siis realiseeritud kujul on see pigem erand (nt õpetajakoolituse õppekavad). Uues seaduses saab see olema sätestatud nii, et avalik-õiguslike ülikoolidega sõlmitavates halduslepingutes, mis mõjutavad ülikooli riikliku toetuse saamist, lepitakse kokku õppekavad, mille alusel on ülikoolil lubatud korraldada ainult osakoormusega õpet. Kui oleks kõrgkoolidele jäetud võimalus pakkuda üksnes osakoormusega õpet, võttes valiku tegemise õigus üliõpilaselt ära, oleks see suure tõenäosusega tähendanud tasuta täiskoormusega õppe võimaluste vähenemist ja tasulise osakoormusega õppe mahu suurenemist.
Seni anti riiklikke üliõpilaspileteid välja haridus- ja teadusministri kehtestatud vormis, kuid vajadus nende järele muutus haridus- ja teadusministeeriumi silmis aja jooksul praktiliselt olematuks. Kui president seaduse välja kuulutab, siis alates septembrist riiklike üliõpilaspileteid enam ei väljastata ning üliõpilased saavad oma staatuse tõestamiseks kasutada ainult ISIC kaarti. Põhjenduseks oli see, et enamus tudengeid juba kasutab rahvusvahelist ISIC kaarti, millega kaasneb palju soodustusi. Kui on üliõpilasi, kes ei soovi ISIC kaarti taotleda nt põhjusel, et see on tasuline, on neil võimalik oma üliõpilasstaatust tõendada kõrgkooli väljastatud EHIS tõendiga. Kuidas see kõik praktikas välja hakkab nägema on veel lahtine, kuid muutused enne septembrit ei realiseeru.
Värskelt vastu võetud eraldi ülikooliseadustega moodustatakse kõikidesse avalik-õiguslikesse ülikoolidesse strateegilised nõukogud, mille pädevuses on (1) ülikooli põhikirja vastu võtmine (v.a TLÜ); (2) ülikooli arengukava ja eelarve vastuvõtmine ning majandusaasta aruande kinnitamine; (3) teiste seaduste või ülikooli põhikirjaga sätestatud ülesannete täitmine. Tal Techis on nõukogu pädevuses ka rektori valimine. Äärmiselt problemaatiline on see, et nii olulistes otsustusorganites puudub igasugune üliõpilaste esindatus. Leiame, et üliõpilaste väljajätmine strateegilistest otsustusprotsessidest on kahjulik eelkõige ülikoolile endale, jättes sisendi kogumisel välja väärtusliku tudengite perspektiivi. Nõukogu viieaastane mandaat võib raskendada üliõpilaste kaasamist, kuid see ei õigusta nende täielikku väljajätmist. Üliõpilaste esindaja nõukogus ei peaks ise ilmtingimata olema üliõpilane, kui ta saab oma mandaadi üliõpilaskonnalt ja seisab üliõpilaste huvide eest. Kahjuks otsustati ülikooliseaduste koostamisel üliõpilasi mitte käsitleda kui täisväärtuslikke osanikke ülikooli elus, mille tulemuseks on üikoolide sisedemokraatia märkimisväärne nõrgenemine.
Kõrgharidusseaduse loomise protsessiga alustati mitu aastat tagasi ning plaanid paindliku, tulevikku vaatava ja üliõpilassõbraliku kõrghariduskorralduse osas olid helged. Realsuses toob uus kõrgharidusseadus kaasa üliõpilaste jaoks nii positiivseid kui ka negatiivseid muutuseid. Kuigi VÕTA kord ning akadeemilise puhkuse ajal õppeainete sooritamine muutuvad teoorias üliõpilassõbralikumaks, siis vastandlikult piiratakse eksternide õppimisvõimalusi, kaob tasuta üliõpilaspilet ning üliõpilased surutakse strateegilistest otsustuskogudest välja. Siiski seda, kuidas kõik reaalselt välja hakkab nägema, saame aimu järgneva aasta jooksul. Oluline on märkida, et riigikogu valimistele järgnev periood võib tuua endaga kaasa veel uue muutuste laine Eesti kõrghariduskorralduses. Eesti Üliõpilaskondade Liit soovitab kõikidel keda huvitab õiglane, laialdaselt kättesaadav ja kvaliteetne avalik kõrgharidus tutvuda enne enda valiku tegemist põhjalikult erakondade valimislubadustega kõrghariduse valdkonnas.
/nginx/o/2019/02/22/11809470t1h68e2.jpg)
/nginx/o/2023/05/17/15329130t1h5da7.jpg)