Marti Aavik

FOTO: Postimees

Maailm ootab (Eestilt) ideaalset valimisdebati formaati, samas kui teleekraanidel käib kabepartii poksiringis, kirjutab arvamustoimetaja Marti Aavik.

Hääletamine juba käib, valimispäeva ja tulemuste selgumiseni on jäänud nädal ja paar päeva. Oleks vale arvata, et need valimised on kuidagi ebaolulised ja Eestil läheb imeväel hästi ka siis, kui Eestit südames hoidvad inimesed ei lähe valima. Nii kampaania väidetav unisus kui ka hetkeolude mugavus on petlikud ja laiskus hammustab sabast – väikesel põhjala riigil on see alati nii. Riigikogu valimised pole naljaasi!

Nüüd aga sellest, miks maailmal on vaja – miks mitte just Eestilt? – uuenduslikku valimisdebati formaati. Kuidas panna ühel väitlusel kõik erakonnad kokku nii, et a) tõepoolest vaieldaks, b) vaidlus oleks sisukas ja tooks välja nii erinevused kui ka ühisosa ning c) seda oleks huvitav jälgida? Ning kuidas teha nõnda, et vaidlejad ise (näiteks poliitikud) tunneks nii enne kui ka pärast debatti, et neid on võrdselt koheldud.

Inimkonnal on kümneid läbiproovitud ja töötavaid formaate, kuidas panna omavahel vaidlema kaks inimest või kaks meeskonda. Kuid niipea kui mängus on juba kolmas osaleja, läheb asi … pehmelt öeldes raskeks.

Esimene ja suurim viga, mis debattide korraldamisel tehakse, ongi jätta arvestamata, et on väga suur ja põhimõtteline erinevus, kas valikuid on kaks või kolm (ja rohkem). Ülesande keerukus lähtub sellest, kuidas oleme inimestena võimelised jälgima konfliktsituatsioone ja valikuid. Ideaalset eeskuju pole kuskilt võtta, seda pole olemas; on aga mõni teistest parem näide. Tegijatel on mõistlik panna enamik auru just formaadi väljamõtlemisele. Ja seda kuni detailideni välja.

Teine põhimõtteline viga seisneb selles, et debatti püütakse asjatult elavdada komponentidega, mis viivad osalejad lahku – olgu siis mõtetes ja sõnades või lausa ruumiliselt.

Teadupärast jälgitakse poksimatšil rohkem ikka seda osa, kus võitlejad teineteisele virutavad. Veider oleks isegi kujutleda poksilaadset toodet, kus kõigepealt puseleb kikilipsuga kohtunik natuke aega ühe ambaaliga ja siis vahelduseks kabetab teisega. Enam kui kolme osalejaga valimisdebatte katsutakse aga miskipärast läbi viia just nii – ajakirjanikud seavad fookusesse iseennast, mitte ei anna kogu tähelepanu võitlejatele ja võitlusele.

Veel kord: publik tuleb vaatama asjaosaliste mõõduvõttu, mitte imetlema ringikohtunikku. Korraldajad võiks jätta oma säramise pigem järelpeole. Saatejuht võib olla küll tuntud reklaaminägu, kelle abil kutsutakse inimesi sündmusest osa saama, ent on vale teha temast matši keskpunkti, kellele on suunatud kõik prožektorid. Ometi tehakse üle maailma just viimast. Ja seejärel ebaõnnestutakse, saadakse telekriitikutelt sõimata, kogetakse langevaid reitinguid ja siis minnakse uuele ringile, et korrata samu vigu.

Selle vea laienduseks on püüd esitada igale debatiosalisele personaalsed, just talle ja tema valimisprogrammi kohta käivad küsimused. Tulemuseks on veidrana mõjuv grupiintervjuu, kus poliitikud seisavad reas nagu pupsikud, ei suhtle omavahel ega ka mitte publikuga, vaid hoopis saatejuhtidega. Sellega on toimetajate ja saatejuhtide ettevalmistusaeg kulutatud põhimõtteliselt valesti. Aega tulnuks võtta hoopis väheste matši käivitavate küsimuste ülitäpseks lihvimiseks. Välja kukub paraku kui hunnik edevust ja lasu igavust. Kuitahes vaimukas küsimus – mis oleks täiesti omal kohal ajakirjaniku intervjuus ühe konkreetse poliitikuga – võtab hoogu maha sellelt, mida on vaatama tuldud. Selleks on aga poliitikute omavaheline heitlus. Seevastu rullub lahti kabepartii poksiringis – arusaamatu formaat, mis pole ei liha ega kala.

Arukam on piirduda lakooniliste, täpselt sõnastatud küsimustega, millele vastavad kõik ühes debatis osalejad. Hea on see küsimus, mis lajatab nagu poksikohtuniku hüüatus, mille peale võitlejad kohe omavahel kokku lähevad.

Aja jälgimine on sellises mängus A ja O. Kõik vähegi kogenud poliitikud on võimelised suuga täis jahvatama mistahes aja, mis neile ette antakse. Kui sõnavõtu aeg on aga ülirange kontrolli all, kell tiksub halastamatult ja armusekundite võimaluseta, toimub metamorfoos. Näed, et ka kõige suuremad tühiloba meistrid on täiesti võimelised formuleerima selge väite vähem kui minutiga.

Sedastasin alguses, et ideaalset formaati enam kui kahe vaidlusosalise jaoks ei ole olemas, takistused on põhimõttelised. Siiski ei tasu olla liiga pessimistlik. Inimestel on loomulik huvi jälgida võitlusi. Tasub mõista, et valimisdebatte vaadates ei jälgi ega hinda me kaugeltki ainult vastuste sisu, vaid ka poliitiku vormi. Kui kiire on ta reaktsioon, kas ja kuidas ta teisi alistada suudab, kas läheb närvi jne.

Eesti teletegijatel ning muudelgi valimisdebattide korraldajatel tasuks kõige rohkem pingutada just formaatide kallal, sest hästi toimivat praktikat oleks ses asjas vaja õigupoolest kogu demokraatlikul maailmal. Miks ei võiks just Eestis sündida selline valimisväitluste formaat, mida kõik järgivad, sest see on ühtaegu sisukas ja piisavalt võitluslik, et selle vaatajad ei raatsi isegi minutiks telepurgist eemale minna?