Taavi Minnik: Vakra õppetunnid eesti poliitikas

Päeva karikatuur 22.02 Foto: Karikatuur: Urmas Nemvalts

Mind jätab Rainer Vakra isik külmaks. Kuid samas paljastas ta vahetult enne valimisi mitu Eesti poliitika fundamentaalset puudujääki.

Esimene ja kõige olulisem probleem on see, et mulle lõpuni arusaamatutel põhjustel puudub Eesti poliitikas reputatsiooni mõiste. Sa võid varastada (kõnealusel juhul intellektuaalset omandit) ja tervele ühiskonnale lapšaad kõrva külge riputada, palju soovid, ning mingeid tõsiseid tagajärgi see kaasa ei too. Vakra skandaali puhkemise järel tammusid sotsid ühelt jalalt teisele ja seletasid, et olgu Vakra üle kohtumõistjaks parem valijad ja Tallinna Ülikool (selle asemel, et üheses olukorras ise selge seisukoht võtta). Sellised jamad, mis mujal läänemaailmas tähendaksid poliitikule või riigiametnikule hundipassi, meie valijaid ja poliitikuid ei morjenda, ja miks see nii on, on küsimus juba sotsiaalpsühholoogidele.

Kõik suured muutused ja suured teod on poliitikas siiski ellu viinud inimesed, keda tõukavad tagant ideelised motiivid, mitte aga need, keda on poliitikasse toonud raha ja privileegid.

Teine kitsaskoht, mille Vakra juhtum kätte näitas, on see, et meie poliitikas mängivad idealistid väikest rolli. Ma selgitan. Inimesi motiveerib meil poliitikaga tegelema valdavalt soov muuta poliitika elatusallikaks ehk liikuma panevaks jõuks on kenad naised, autod ja majad. Ehkki see kõlab naiivselt, peaksid inimesi poliitikasse viima ideaalid, mitte materiaalsed hüved. Kõik suured muutused ja suured teod on poliitikas siiski ellu viinud inimesed, keda tõukavad tagant ideelised motiivid, mitte aga need, keda on poliitikasse toonud raha ja privileegid. Ja seepärast lähevad tulevikus ajalukku ikka need, keda on liikuma pannud ideed. Vihmavarjuhoidjad ja tallalakkujad unustatakse. Ideeliste inimeste vähesus on ühtlasi põhjus, miks Eesti ühiskond juba kümme aastat stagnatsioonis istub.

Sellised jamad, mis mujal läänemaailmas tähendaksid poliitikule või riigiametnikule hundipassi, meie valijaid ei morjenda, ja miks see nii on, on küsimus juba sotsiaalpsühholoogidele.

Eesti poliitikas mängivad ideed ja ideoloogia liiga väikest rolli. See seletab ühtlasi mõningaid viimaste aastate arenguid, näiteks EKRE esilekerkimist. Erinevused loosungites ja programmides on marginaalsed ning seetõttu on järjest raskem eristada näiteks Reformierakonda Keskerakonnast või sotsidest, kellele nad kunagi 10–15 aasta eest selgelt oponeerisid. Samasuguseid arenguid kohtab praegu ka mujal läänemaailmas ja see ongi üks populismi kasvu põhjuseid, sest ühiskonnas eksisteerib nõudmine uute ideede järele. Teine asi, et need kõik on juba kunagi varem ära proovitud ega ole millegi heaga lõppenud. Ent kui tavaliste erakondade vahel on toimunud lähenemine ning paljudes asjades valitseb konsensus, siis see loobki kasvulava vastandumisel põhinevale poliitikale. Nii kasutavadki kõik järjest rohkem (kusjuures mitte ainult EKRE) iseendale vastu rääkivaid loosungeid, mida on pärast raske ellu viia.