Rahapesu. Foto on illustratiivne.

FOTO: Utmagazine.ru

Uudiseid, et Skandinaavia pankade Eesti filiaalides on puhtaks pestud kümneid miljardeid eurosid, võtab suurem osa eestlastest väga rahulikult. Sellist rahahulka on lihtsalt raske ette kujutada, arvestades seda, et suur osa Eesti elanikest pole oma käes hoidnud isegi sajaeurolist, rääkimata suurematest rahatähtedest. Kahjuks on kõlanud mõnegi Eesti poliitiku mõtteavaldused, et rahapesu on tänapäeval midagi paratamatut, umbes nagu neli aastaaega.

Kunagi 1970ndatel arutleti umbes samamoodi lennukikaaperdamise üle, et seda olevat võimatu ära hoida. Ent tõhustati turvameetmeid, töötati ümber eriteenistuste taktika ja tänapäeval tuleb kaaperdamist arenenud maades ette üliharva. Tegelikult on viimastel kümnenditel saavutatud ka suurt edu korruptsiooni-, rahapesu- ja terrorismivastases võitluses. Et meie koduõuel toimuvad sellise mastaabiga asjad ning neid uuritakse säärase inertsusega, nagu uuriti Danske asja, viitab emmale-kummale: kas ebapädevusele või tahte puudumisele.

Need miljardid, mis Swedbanki ja Danske Eesti filiaalidest läbi on käinud, on ühest küljest tavainimesele hoomamatud, teisest küljest aga – võrreldes Eesti riigi ja nimetatud pankade mainele tekitatud kahjuga – nagu kapsalehed või klaasitükid.

Need kümned ja sajad miljardid, mis Swedbanki ja Danske Eesti filiaalidest läbi on käinud, on ühest küljest tavainimesele hoomamatud, teisest küljest aga – võrreldes Eesti riigi ja nimetatud pankade mainele tekitatud kahjuga – nagu kapsalehed või klaasitükid. Tänapäeva Hollywoodi filmides tegutsevad kurjad teadlased (võib-olla seepärast haarabki meil sedavõrd palju inimesi MMSi järele?) või südametunnistuseta ärihaidest kapitalistid. Samas pole meil põhjust nende pankade töötajatele ja juhtidele viltu vaadata ning ka nemad ise peavad olema huvitatud oma ridade puhastamisest valemängijatest. Tõsine kahju on tehtud Eesti riigi mainele. Varem on halb aura ümbritsenud ikka meie lõunanaabrite pangandust. Nüüd oleme sattunud ajaloo suurimatesse finantsskandaalidesse, mille kõrval isegi näiteks Nauru ja maffialik BCCI pank kahvatuvad.

Asi on veel halvem, sest läbi Danske ja Swedbanki on liikunud verine raha, mis on seotud Sergei Magnitski tapmisega Venemaa vanglas. Kui suuremale osale Eesti inimestest Magnitski ega Bill Browderi nimi palju ei ütle, siis rahvusvahelistes finantsringkondades teatakse suurepäraselt, kellega on tegu. Meenub vana anekdoot Avraamist ja Moišest, kuidas üks süüdistab teist hõbelusikate varguses ning keelab tal endale külla tulla, hiljem leiab lusikad kodust üles, aga teist enda juurde ikka ei luba, sest «järelmaitse jääb». Nii on ka Swedbanki ja Danske rahapesuga – järelmaitse jääb igal juhul.

Üks asi, mida Eesti võiks teha ja peaks tegema, on seista selle eest, et saaks laiendatud nn Magnitski nimekiri Vene ametiisikutest, kelle hingel üks või teine kuritegu. Sanktsioone tuleks laiendada ka nende lähisugulastele ja neile lähedal seisvatele isikutele.