Selgusid 2018. aasta parim ja halvim seadus

2017 aasta parima seaduse auhind. Foto: Eero Vabamägi

Parima ja halvima seaduse võistluse žürii liikmed Toomas Tamsar ja Allar Jõks põhjendavad tehtud valikut.

Eesti on valmis. Selline mulje võib jääda, hinnates möödunud aasta seadusloomet. 2018. aasta oktoobris läbi viidud Turu-uuringute ASi uuringu järgi oli neli valdkonda, mis inimestele korda lähevad: heaolu suurendamine, tervishoiuteenuste kättesaadavus, sotsiaalne kindlustunne ja majanduse areng.

Riigikogu ja valitsuse tegevus osutatud eelistusi ei peegeldanud. Peenhäälestamise kogu au ja hiilguse on saanud endine peaminister Taavi Rõivas. Teenimatult. Möödunud aasta valitsuse ja riigikogu töös oli kui üks lõputu hümn peenhäälestamisele.

Kui siia juurde lisada erakondade valimisprogrammides maad võtnud julgete ideede nappus, siis niimoodi jätkates ootab meid ees veel üks kaotatud kümnend.

Sama mündi teine pool on valitsuse andumine avalikule arvamusele. Raul Rebase tabavat määratlust laenates on ei-laste pealetungi tulemusena valitsuse otsustusjulgus vähenenud kriitilise piirini.

Avalikku arvamust ei tohi ignoreerida, aga seda ei saa võtta iga otsustuse mõõdupuuks. Siit jooksebki veelahe poliitiku ja riigimehe vahel. Kui esimene muretseb, mida homsed lehed tema kohta kirjutavad, siis teise jaoks on oluline, kuidas hindavad Eesti arengut kümne aasta pärast ilmuvad ajalehed. Võimu, mis on valimistel antud, tuleb kasutada, sealhulgas ka ebamugavate otsuste tegemiseks ja nende selgitamiseks. Vastasel juhul oleme teel tagasi Muinas-Eestisse, samal ajal kui kogu muu maailm ehitab ja arendab.

2018. aastat jäävad meenutama hirm suurprojektide ees, sh uurimata tselluloositehase võimalused, kartus välismaalaste seaduse muutmisel tööjõupuuduse leevendamiseks ja mustvalged vaidlused rändeteemal.

Rändeleppe ja tselluloositehase ühisjooneks oli pooltoonideta arutelu. Nii pooldajad kui ka vastased õigustasid vastaspoole ründamist murega Eesti pärast.

Astume väga ohtlikule pinnale, kui hakkame vastumeelset seisukohta ründama põhjusel, et see ei ole kantud murest Eesti pärast. Siit on vaid samm selleni, et on olemas maailmavaateliselt õige ja vale arvamus. Kui asjatundja otsustab emotsionaalsete rünnakute hirmus vait olla, siis hakkabki otsustamisel õhinapõhisus domineerima teadmispõhisuse üle. Seetõttu oleks Eestile parem, kui me nii jõuliselt oma muret ei väljendaks.

Kaheksandat korda toimuva parima ja halvima seaduse võistluse žürii arvates on parimaks seaduseks investeerimisfondide seaduse muudatused. Seadus suurendab teise samba pensionifondide tootlikkust, vähendab kohustuslike pensionifondide tasusid, nähes ette pensionifondide valitsemistasu piirmäära langetamise. Tegemist on avalikes huvides tehtud ja läbimõeldud seadusega, mille algatus tuli eraettevõtjatelt ja mis lahendab tegelikku, mitte väljamõeldud vajadust. Kui midagi ette heita, siis «liiga hilja ja liiga vähe».

Parimate pjedestaalile mahtus ka asjaõigusseaduse rakendamise seaduse muudatused, mis kõrvaldasid kuus aastat kestnud põhiseadusevastase olukorra, mille tulemusena saavad maaomanikud nõuda tasu tehnovõrkude talumise eest. Kuus aastat on muidugi pikk aeg, kui arvestada, et turbomenetluses suudab riigikogu soovi korral eelnõu nullist lõpphääletuseni viia kolme nädalaga.

Kaheksandat korda toimuva parima ja halvima seaduse võistluse žürii arvates on parimaks seaduseks investeerimisfondide seaduse muudatused.

Rõõmu valmistas möödunud aastal ka järjest paranev kaasamiskultuur paljudes ministeeriumides, mis kohati võttis suisa arutelukultuuri mõõtmed.

Halvimaks seaduseks valis žürii kinnisasja avalikes huvides sundvõõrandamise seaduse. Me ei sea kahtluse alla, et ülekaaluka avaliku huvi korral võib omaniku kinnisasja võõrandamine olla õigustatud. Sundvõõrandamise alused on aga seaduses liiga laiaulatuslikud, otsustamise võib delegeerida ametniku tasandile ja tehnovõrkude rajamisel võõrale maale pole üldse vaja püüda omanikuga läbi rääkida.

Halvim seadus peegeldab ohtlikku arengut. Riik võtab enesele järjest suurema rolli meie igapäevaelu korraldamisel. Põhiseadusest tuleneb nõue, et igaühel on õigus tegutseda vabalt, ja selle õiguse piiramiseks peavad olema väga kaalukad põhjused. Seaduste tegemise loogika on aga äraspidine – põhiõigused on riigipoolne kingitus, mille riik võib igal ajal tagasi võtta. Tuleb nõustuda Illimar Pärnamäega (Postimees 19.02.2019), kelle arvates paistab Eestis valitsevat arusaam, et hea seadus on see, mille tegelik kasusaaja on üks või teine riigiasutus. Selle hoiaku muutmiseks valiski žürii halvimaks seaduseks kinnisasja avalikes huvides sundvõõrandamist lihtsustava seaduse.

Halvim seadus peegeldab ohtlikku arengut. Riik võtab enesele järjest suurema rolli meie igapäevaelu korraldamisel.

Erakonnad on valimisprogrammides lubanud vähendada õigusloomet ja liigset bürokraatiat. Miks on raske seda tõsiselt võtta? Valimislubadustes ilmneb vastuolu, sest liigse bürokraatia ja õigusloome vähendamine ja samal ajal riigi kohalolu suurendamine ja lubadus tagada rohkem sotsiaalseid hüvesid on vastassuunalised. Seetõttu jääb ka unistuseks vähese halduskoormuse ja heade seadustega riik.

Žürii liikmete hulgas tekkis küsimus, et mis tegelikult juhtuks, kui järgmine riigikogu ei võta nelja aasta jooksul vastu ühtegi seadust, mis pole just ELi õigusest tulenevalt või riigieelarvest lähtuvalt kohustuslik. Me ei suutnud tuvastada ühtegi olulist riski peale selle, et kõik seni vastu võetud halvad seadused ja normid kehtivad edasi.

Iga valitsuskoalitsioon on lubanud seaduste tegemise konveierit aeglustada. Valitsuse nullbürokraatia programmi tulemused jäävad ootustele alla ning justiitsminister on närvilise seadusloome rahustamisel ebaõnnestunud. Miks?

Üks nurjumise allikatest on see, et helded valimislubadused sotsiaalsektoris nõuavad järjest detailsemaid reegleid hüvede jagamiseks ja uusi reegleid täiendavate tuluallikate leidmisel. Teine põhjus on selles, et seaduste loojad üritavad õigusele peale suruda mitteomaseid rolle – õpetada inimesi käituma ja tagada ühiskonna moraal.

Kolmandaks toodab õigusnorme juurde ametnike kartus seadusi läbi terve mõistuse filtri lasta. Ilmekaks näiteks on sünnijärgsete Eesti kodanike (Alli Rutto jt) alandamine PPAs. Kuigi Eesti põhiseadus sõnaselgelt keelab sünnijärgselt kodanikult kodakondsuse võtmise, ähvardasid ametnikud Eesti kodakondsuse ära võtta neilt, kes teisest kodakondsusest ei loobu. Tänu õiguskantslerile need juhtumid lahenesid. Järelikult ei ole seadusteksti inimlikuks tõlgendamiseks alati vaja seadust täiendada.

Ülaltoodud hädad ei ole uued ega üllatavad. Üllatav on hoopis, et valijatena me talume riigi laiutamist. Lääne Elu kirjeldas hiljuti, kuidas ühe kriminaalasja raames kuulati kaheksa kuu jooksul pealt 1000 inimese telefonikõnesid. Ja seda kriminaalasjas, mis kohtusse jõudmata kokku kukkus. Erinevad seadused näevad meie õiguste teostamiseks ette järjest enam uusi loamenetlusi ning omanikele seatavaid avalikes huvides tehtud kitsendusi ei hüvitata (muinsuskaitseseadus). Valitseb hoiak, et kuni see on «nende» mure, mis meid ei puuduta, pole muretseda vaja.

Õigus on Taavi Veskimäel (Postimees 03.02.2019), et vastandada ei tohi meid ja neid. See on meie valitsus ja riigikogu, nii oma headuses kui kurjuses. Need on meie kaasmaalased, keda halvad seadused kiusavad.

Seetõttu peab igaüks meist vaatama kaugemale oma ninaesisest ja mitte leppima kohaga pealtvaatajate hulgas. Meie toetus riigireformile põhinebki lootusel, et riigi suhtumist põhiõigustesse on võimalik muuta.