Ballistilise raketi laadimine Iskander raketisüsteemi.

FOTO: Yuri Smityuk/TASS/Scanpix

Venemaa käitumine viimastel aastakümnetel on kinnitanud, et Moskva tunnustab vaidlustes teiste riikidega ainult jõudu. Uus olukord, milles Lääne-Euroopa riigid on jäämas üsna kaitsetuks, vajab NATO tuumavõimekuse tasakaalustamiseks Venemaaga kiiret samaväärsete keskmaa rakettide paigutamist Euroopasse, kirjutab erukindral ja riigikogu liige Ants Laaneots (Reformierakond). 

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

31. detsembril 1999 teatas Vene televisioon, et president Boriss Jeltsin esineb riigi ees erakorralise avaldusega. Silmanähtavalt haige Jeltsin tänas vene rahvast demokraatlike reformide toetamise eest ja teatas, et ta astub tagasi ning kuni uue presidendi valimisteni määrab oma kohusetäitjaks suvel Venemaa Föderatsiooni peaministriks saanud Vladimir Putini. Ametlikult kinnitati Putin presidendi ametikohale 26. märtsil 2000. aastal toimunud presidendivalimistel. Vladimir Putin alustas tööd energiliselt. Keegi maailmas ei osanud aimata, et selle mehe võimuletulekuga muutub Venemaa ja maailma julgeolekukeskkond. Oma lähimaks strateegiliseks eesmärgiks seadis ta kontrolli taastamise post-nõukogude ruumi üle. Strateegiline lõppeesmärk oli veel ambitsioonikam – tõugata USA maailma juhtriigi positsioonilt ja saada «globaalseks administraatoriks».

Venemaa Föderatsiooni uus juhtkond oli seisukohal, et ainus tõhus vahend kehtestada end maailmas suurriigina on võimsad relvajõud. Kaitseministeeriumi 2003. aastal avalikustatud «valge raamat» nägi ette relvajõudude põhjaliku reformimise, ajateenistuse vähendamise kahelt aastalt ühele ja ülemineku kutselisele sõjaväele. Mõistes, et tavarelvajõududega oma ambitsioone lääneriikides realiseerida ei ole võimalik, seadis Venemaa juhtkond prioriteediks taktikaliste (lähimaa) ja strateegiliste tuumajõudude eelisarendamise. Kuna lähi- ja keskmaa rakettide keelustamise leping USA-ga oli jõus, pidi Moskva leppima uute, kuni 500 km laskekaugusega ja enam kui 5500 km laskekaugusega rakettide väljatöötamisega. 2006. aastal võeti relvastusse uus taktikaline raketikompleks «Iskander», millest sai maavägede peamine raketisüsteem. «Iskander» (NATO-s SS-26 Stone) võib kanda nii tava kui ka tuumalõhkepead ning on ettenähtud õhu- ja raketikaitse, juhtimispunktide, lennuväljade, vägede ja tehnika, suurtükiväe ning muude tähtsate objektide hävitamiseks kuni 500 km kaugustel. Baasmudelile järgnesid varsti ka raketi modifikatsioonid «Iskander-M», «Iskander-K» ja ekspordivariant «Iskander-E». Raketid «Iskander-K» ja «Iskander-M» on venelaste väitel sisult täiesti erinevad baasmudelist, kuid nad kõik kasutavad ühesugust iseliikuvat laskeseadeldist. Sellepärast on neid ka maastikul raske eristada.