Andrei Kuzitškin: eestivenelastel puuduvad arvamusliidrid

Andrei Kuzitškin Tallinnas Lasnamäel. Foto: Liis Treimann

Eestivenelaste lõimumise tõelist edukust ei näita mitte eesti keele oskajate osakaal, vaid nende venekeelsete elanike arv, kes on langetanud otsuse Venemaa ja lääne vahel, kirjutab kolumnist Andrei Kuzitškin.

Ma olen kindel, et riigis elavate rahvuskogukondade suhete harmoniseerimine on igal pool sisepoliitilise strateegia üks olulisemaid elemente. Sellest harmooniast sõltub nii ühiskondlik edenemine, majanduse areng kui ka riiklik julgeolek. Seepärast ei ole ka Eestil muud valikut, kui saavutada vastastikune mõistmine ja koostöö kahe suurima kogukonna, eesti- ja venekeelsete elanike vahel. Et leida ühiseid kokkupuutepunkte, tuleb aga kõigepealt aru saada eestlaste ja venelaste põhimõttelisest erinevusest. Teisel etapil tuleb analüüsida, millised erinevused tõkestavad lähenemist, ja töötada välja taktika nende ületamiseks.

Ma usun, et üks põhimõttelisi eestlaste ja venelaste erinevusi on ühiskondliku arvamuse liidrite institutsioon. Eestlastel pole arvamusliidritega mingeid probleeme: ühe ruutkilomeetri peale tuleb minimaalselt kaks arvamusliidrit. Jajah, see on loomulikult nali. Tegelikult ei näe Eesti poliitiline süsteem ette ainujuhti. Tänases Eestis on terve rühm arvamusliidreid, kes esindavad väga erinevaid poliitilisi jõude. Hinnangu usaldusväärsuse tagamiseks võtsin kasutusele nende tsiteeritavuse ajakirjanduses ja Facebookis ning arvasin sisse need poliitikud, kelle postitused oma leheküljel said 200-300 «meeldimist».