Juhtkiri: mis toimub?

Arst. Foto: Tairo Lutter

On inimesi, kes väidavad, et maailm on 40 000-kilomeetrise läbimõõduga lame ketas ja kõik kosmosest tehtud Maa ülesvõtted on võltsitud. Sellistel inimestel on isegi oma ühing, keegi neid taga ei kiusa ning ravile ei vii.

Lamemaalased on üks väiksem vool tänapäeval levinud nähtusest nimega denialism ehk eituslus. Selle sisu on lihtne: põrkudes endale vastumeelse või arusaamatu fakti või veendumusega, ei hakata mitte enda arusaamu korrigeerima, vaid asutakse nendega sobimatut teavet eitama. Selline hoiak lubab väita, et MMS on ohutu ja ravib kõik haigused, suitsetamine ei kahjusta tervist ning arstid ja teadlased on ravimifirmade kinni makstud.

Inimestel on vaba voli uskuda igasuguseid asju. Samas on selge, et säärased inimesed ei saa töötada teatud ametikohtadel. Nii nagu lamemaalast ei kujuta ette kosmodroomi juhtimiskeskuses, ei saa ka inimesi ravida keegi, kes ei hooli tõendus- ja teaduspõhisest meditsiinist.

Tänane Postimees kirjutab üldarstist, kes ei pääsenud residentuuri ega spetsialiseerunud erialale ning asendab nüüd Eesti eri paigus perearste. Ta räägib patsientidele, et riik seab vaktsineerides ohtu inimelusid, valutavate kurgumantlite vastu aitab lihast hoidumine ja üleüldse on ravimitest vägevamad jumalik vägi ja usk. Ühes perearstikeskuses töötades keeldus ta ka imikut vaktsineerimast.

See arst jõudis paar aastat tagasi terviseameti radarile ja talle pole pärast seda nende poolt ajutise asenduse võimalusi pakutud ega võimaldatud, kuid piirang pole takistanud mehel uut tööd leidmast. Paljud perearstid on ta ise endale asendajaks palganud.

Selle üle ei saa ka imestada. Perearstide puudus on Eestis jõudnud olukorrani, kus terviseamet ei suuda enam maapiirkonnast lahkuvatele arstidele asendajaid leida. Samuti on perearstidel ilmselgelt raskusi asendaja leidmisega puhkuseajaks.

Mis omakorda näitab seda, et Eesti meditsiinisüsteem ise soodustab tahtmatult šarlatanide tegevust. Kel janu, sel jalad, ütleb vanasõna. Nagu näeme, viivad hädaliste jalad ka kahtlaseid meetodeid rakendava ja kummalisi seisukohti levitava tohtrihärra juurde – sest polegi kedagi teist, kelle poole pöörduda.

Nii nagu lamemaalast ei kujuta ette kosmodroomi juhtimiskeskuses, ei saa ka inimesi ravida keegi, kes ei hooli tõendus- ja teaduspõhisest meditsiinist.

Võiks ju öelda, et nüüd peaks küll häirekellad kuskil helisema hakkama. Paraku on seda fraasi öeldud liigagi tihti: kui MMS tuli turule, kui eelmise aasta lõpul sai teatavaks Lõuna-Eestis valitsev perearstipõud, kui räägiti uuest ebaravimist TRSist.

Mis toimub? Toimub väga lihtne asi – kui Eesti riik ei suuda end kehtestada elutähtsas valdkonnas, aastaid kestnud tegematajätmiste tagajärjel on valdkond korraga ülekoormatud ja alarahastatud, siis asuvad inimesed otsima ise lahendusi. Loo alguses mainitud üldarst pole selles protsessis kaugeltki mitte peasüüdlane. Ei, tema on sümptom. Haigus aga – see asub meie liiga palju raha neelavas, ennast kohati dubleerivas, teisal käed rüpes istuvas meditsiini- ja sotsiaalsüsteemis.