:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/02/19/11802394t1hfcdc.jpg)
Lääne progressiivsel noorsool on jänes püksis. Kusjuures ei teagi, kas selle üle naerda või nutta.
Priit Pullerits: noored argpüksid ei taha kuulda! (11)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See ei tule vähegi laiema silmaringiga inimestele üllatusena, et punastes, marksismilembestes lääne ülikoolides – ja neid pole paraku vähe – karjuvad vihased üliõpilased maha parempoolseid ja konservatiivseid külalisesinejaid. Nood esindavad ju vaateid, mis ajavad lumehelbekeste põlvkonna kabuhirmule.
Talve hakul pidas Ameerikas Ohio riiklikus ülikoolis loengu konservatiivne kommentaator Ben Shapiro (35), kelle kirjamehe karjäär algas juba 20-aastaselt kirjutatud raamatuga, kuidas USA ülikoolid korraldavad noortele ajupesu. Tema peamine kriitika käib liberaalide edendatava ohvrimentaliteedi ja vähemusgruppide viljeldava nn identiteedipoliitika pihta.
Üha rohkem kohtab noori, kes ei taha kuulata seisukohti, mis võiks nende meelerahu pisutki kõigutada.
See on hirmutav kriitika. «Shapiro sõnavõtud võivad ohustada enamiku üliõpilaste emotsionaalset ja vaimset turvatunnet,» teatas enne tema saabumist Ohio ülikooli tudengiesindus, soovitades neil, kes kardavad, otsida Shapiro esinemise ajaks ohutu paik.
Aga need ei ole ainult inimesed, kelle eest tuleb tundelist noorsugu hoiatada ja kaitsta. Sama hoolas tuleb olla suhtumises kirjasõnasse. Kuulsas Oxfordi ülikoolis hakkasid mõned õppejõud kolm aastat tagasi hoiatama tudengeid õppematerjalide eest, mille sisu võiks neid häirida.
Kirjeldatud näited võivad näida tragikoomilised ja äärmuslikud, aga ei ole seda mitte, kui näha nende taga laiemat pilti. Ja laiem pilt, mida olen korduvalt märganud ka Eesti noorte seas, on see, et üha rohkem kohtab neid, kes eelistavad juhul, kui su arvamus ei ühti nende arvamusega, katta kõrvad kätega ja joosta minema. Peaasi, et ei peaks kuulma seisukohti, mis võiks pulsisagedust veidigi suurendada ja meelerahu pisutki kõigutada. Lühidalt: nad käituvad lumehelbekestena.
Olen kaugel väitmast, et seisukohad, mille eest noored põgenevad, on valemad või õigemad kui need, millesse nemad usuvad. Küll aga pole kahtlustki, et vastasseisukohtade eest argpükslik ärajooksmine on pagemine ühekülgse ja vildaka maailmanägemise rüppe. Ehk ajupesu poole.
Ent enne kui osa noorsoost hukka mõista, võiks püüda neid ka mõista: millest tuleb hirm kontraarvamuste ees? Võib vaid oletada, et ühelt poolt on süüdi üha teravamaks ja reljeefsemaks muutunud ühiskondlik debatt, teisalt mängivad aga rolli noorte seas üha rohkem levivad meeleoluhäired.
Jah, eelväidetud põhjused ei pruugi küündida isegi popp-psühholoogia algtasemeni. Küll aga on ilmselge ja raudkindel tõsiasi, et tark ja arukas inimene ei kuula ainult ühe, talle meeldiva poole argumente. LHV pensionifondide juht Andres Viisemann ütles mullu sügisel Arterile:
«Üritan ka neis asjus, mis mulle meeldivad, kahelda. Ja loen asju inimestelt, kelle vaadete kohta tean juba ette, et need mulle ei meeldi.»
Seega on hirmunud noored, kes selle kolumni lõpuni lugesid, astunud suure sammu oma hirmudest jagu saamise teel.