Rahandusministeeriumi töötajad tutvustamas erakondade valimislubaduste analüüsi.

FOTO: Sander Ilvest

Rahandusministeerium analüüsis juba neljandat korda erakondade valimislubadusi ning hindas nende maksumust.

Tõlgendada saab järeldusi väga erinevalt. Kes on kiuslik, võib öelda, et bürokraadid andsid poliitikutele karmi signaali, näidates, kui ahas on mänguruum siis, kui hakatakse kokku panema valitsust. Kuid säärane järeldus oleks liiga kiuslik. Õigem on öelda, et rahandusministeerium tegi meie kõigi eest ära vajaliku reaalsuskontrolli, et tuletada meelde: paanikaks pole põhjust.

Jah, valimislubadused on kohati absurdselt kallid ning konservatiivsest eelarvepoliitikast võib rääkida vast ainult Vabaerakonna programmi puhul. Samas näitavad ministeeriumi arvutused kenasti kätte, et meile räägitakse muinasjutte, mille realiseerumist pole mõtet ei karta ega sellest unistada.

Niisiis on ametnike tehtud analüüs eelkõige rahustav žest, mis ütleb: rahaks arvutatud lubadustest pole mõtet oma valimisotsuses lähtuda, tegelik elu hakkab välja nägema teistsugune.

Milline? Konkreetselt seda öelda ei saa, kuid arvutustest ja võrdlustest selgub, millised lubadused teostuvad niikuinii, millised võib-olla ja millised mitte iialgi. Esimesse rühma kuuluvad lubadused, mille leiab kõigi erakondade programmist; teise rühma lubadused, mida jagavad valimiste tõenäolised võitjad; kolmandasse aga lubadused, mille eest seisab vaid mõni konkreetne erakond või siis väga väikese toetusega parteid.

Rahandusministeerium tegi meie kõigi eest ära vajaliku reaalsuskontrolli, et tuletada meelde: paanikaks pole põhjust.

Veel joonistab ministeeriumi ülevaade lahti selle, et Eesti riigi raha on valdavas osas ära planeeritud ning põhimõtteliste muudatuste tegemine oleks mõeldav vaid kogu süsteemi pea peale keerates.

Seda soovitab ainsana Eesti 200. Nii kuulub – õnneks või kahjuks – totaalne rahapoliitiline kannapööre pigem ebatõenäoliste arengustsenaariumite sekka. Kuid võib-olla tasuks uustulijaid tõsiselt võtta? Äkki oleme end riigina nurka värvinud ja lepime liiga lihtsalt tõdemusega, et midagi ei saa teha sellepärast, et nii pole seni tehtud.

See on iga valija jaoks mõtlemise koht. Vaikimisi toob rahandusministeerium välja veel ühe, palju suurema mõtlemise koha. Nimelt: mis on teostamatute lubaduste kaal ja mõte? Kas need on kõik justkui liivakotid kuumaõhupalli gondlis, mis visatakse alla, et tõusta üha kõrgemale? Või peaks valimislubadused olema miski, mida tahetakse ka reaalselt ellu viia?

Praegu tundub, et iga lubadus on peibutis, millega maalitakse valija silme ette helesinine unistus. Unistus, mis polegi määratud täituma – ei nelja, ei kahekümne nelja aasta pärast –, või kui, siis äraspidisel moel. Valijaid peibutatakse lubadustega teatud hüvede lisamisest, kuid vaikitakse kärpekääridest mujal. Kui nii, siis on Rainer Vakra vaid väike suli, samal ajal kui erakonnad ajavad meile puru silma sadade miljonite eurode väärtuses.