Tiiu Kuurme: miks poisid lahkuvad?

Soonormid suruvad poisid ja tüdrukud kitsamale elurajale, kui see olla võiks. Foto: MARK LENNIHAN/AP

Poiste enneaegne lahkumine koolist on pikaajaline ning ühiskonna paljudesse toimimisvaldkondadesse juured ajanud probleem. Võib isegi väita, see on ühiskonna elujõudu kahjustav, kuivõrd palju üldinimlikku andekust läheb seeläbi kaotsi. Mõistagi pole nii ainult Eesti poistega, vaid heaoluühiskondades laiemalt.

Põhjusi otsides jõutakse enamasti selleni, et poistel on koolis igav, nende loomusega ei arvestata, õpetajad ei mõista poisse, kool on tüdrukutele sobivam ja õpetajad naissoost. Analüüsides poiste ja tüdrukute edasijõudmist eri ainetes, leitakse, et poistel on nn teistmoodi pealuu ehitus. Kuigi rohketes võrdlevates uuringutes kummagi soo vaimsest võimekusest on tõestatud, et intellektuaalses potentsiaalis erinevusi ei ole, või siis mõnes tajuomaduses õige minimaalselt. Need erinevused, mis koolis välja paistavad, pärinevad pigem omandatud suhtumistest-hoiakutest.

Meil jäetakse järjekindlalt tähelepanu alt välja, et kool ei ole üksnes ainete õppimise koht. Kool on isiksuse ja identiteetide kujunemise ning sotsialiseerumise koht. Just siit tuleb ka otsida poiste lahkumise põhjusi. Kool on osa sootsiumist, tema pingetest, tähendusmustritest, võimupraktikatest. Soouuringute valgel tuleb välja, et ka koolis väljendub õige värvikalt, milline sugude kord (gender order) kehtib ühiskonnas. Kuigi meie siin, Euraasia loodenurgas, oleme maailma mastaabis veel kõige helgemas seisus – naine kõnnib täiesti iseseisvalt kodust välja, läheb kooli ja ülikooli, kandideerib riiklikesse struktuuridesse, loob ettevõtteid ja võtab avalikkuses sõna –, on siingi ajaloolise sugude korra märgid päris tugevad ja üks pool selgelt halvemas seisus.