Madis Milling.

FOTO: Toomas Huik / Postimees

Ka opositsioonis olles olen alati toetanud valitsuse kaitsevaldkonna eelnõusid, sest riigikaitse on mulle oluline. Riigikaitse pärast ma üldse riigikokku kandideerisingi. Praegu kaitsehangetes toimuv tekitab aga küsimusi ja hämmeldust, kirjutab riigikogu liige Madis Milling (Reformierakond). 

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Võime lõpmatuseni arutada selle üle, kas meie riik on paremini kaitstud siis, kui investeerime selleks 2 protsenti riigieelarvest või 2,5 protsenti – tegelikult otsustab meie kaitsetõhususe see, mida me selle rahaga teeme. Meie hiljutised kaitsehanked pole selles osas suurt kindlustunnet sisendanud – probleeme on nii hangitud CV90-te moderniseerimisega kui ka käsitulirelvade hankega. Paralleelselt menetletakse hanget, millega ostetakse Eestile eelmise generatsiooni tehnoloogiaga Iisraeli tankitõrjerakette, mis ei suuda moderniseeritud vene tanki aktiivsoomust läbistada. Tõhus tankitõrje on aga meie kaitsevõimekuse üks alustala.

Parlamendil peab olema ülevaade protsessidest, mis puudutavad riiklikku julgeolekut ning seahulgas ka kriitilise tähtsusega kaitsehanked, mille kulud kannab maksumaksja ning mis defineerivad nii meie otsese kaitsevõime, aga ka vaenlase heidutuse. Peame endalt küsima: mis varustust me soovime pakkuda oma sõduritele? Kui me lähtume kaitsehangetes madalaima tükihinna printsiibist, siis maksame selle kinni paremal juhul käitlus-, moderniseerimis- ja hoolduskuludega, halvemal juhul otsese kaitsevõimekusega.