Margus Parts: vana hea võõraviha

Margus Parts Foto: Postimees.ee

Andrus Kivirähki lühijutus tegutsevate külaambaalide elu kõrghetkedeks on mõnele linnast tulnud vurlele kõrtsi ees lõuga kütta. Paraku pani kõrts uksed kinni ja sõpradel ei jää muud üle kui vanu aegu viinapudeli juures taga nutta. Samasugune olukord paistab valitsevat ka päris-Eestis, kus teistsugustele suuremat asu ei anta.

Hiljuti sotsiaalmeediast avastatud üleskutse pakkuda tuhat eurot surnud neegri eest tõmbas taas kord vihakõne teema avaliku arutelu fookusesse. Kommenteerijad kommenteerisid, korrakaitse esindajad kinnitasid, et asjaga tuleb tegeleda, kaitsjad leidsid aga, et Eesti on uppumas poliitkorrektsusesse ja mull on kunstlikult üles puhutud.

Paraku on selliseid näiteid jalaga segada ja pole mõtet kurta, et diskrimineeritakse hoopis neid, kellel ei lubata südamerahus sõna «neeger» kasutada (kuigi probleem oli ilmselgelt tapmisele üles kutsumine).

Eestil ei ole ühegi statistilise näitaja põhjal eksistentsiaalset probleemi ei mustanahaliste ega muud eksootilisemat nahavärvi inimestega – keegi ei süüta autosid, keegi ei ürita meie ilusaid tütreid vägistada, meie laste kooliteed ei ohusta nurga taga jõlkuvad aafriklaste jõugud.

Enamik neist «teistsugustest», keda me tänaval kohtame, on tudengid või töölised. Eesti sotsiaaltoetuste juures tundub pahupidi loogikana, et priileiba himustavad põgenikehordid voorivad siia paremat elu otsima, kui me ise oma maksuraha parema meelega Soome või Suurbritanniasse viime.

Rahvuslusega ei pea kaasnema vihkamine, samuti nagu hea võõrustaja ei ole tingimata see, kes külastajaid aastaid priitoidu peal hoiab.

Kuigi vähegi teistsuguse välimusega inimesele «õppetunni andmine» võib tunduda mõnele patriootliku kohustusena, on kasutu mõelda, et selline ärplemine suurendaks võimalusi Eestisse saabuvaid migrante heidutada. See strateegia ei toimi, sest mitte keegi ei loe migratsiooni lähteriikides vihaseid üleskutseid skalbi eest tuhat eurot visata.

Võib vaid aimata, et kõige selle taga on meile sügavalt sisse juurdunud võõraviha, mida kütab ajaloolisest mälust võrsuv enesealalhoiuinstinkt. Kuid rahvuslusega ei pea kaasnema vihkamine, samuti nagu hea võõrustaja ei ole tingimata see, kes külastajaid aastaid priitoidu peal hoiab.

Selliste aktsioonide ainus tulem on kinnistada pilti Eestist kui mingist Ida-Euroopa kolkast, kuhu eurooplane ei tõsta oma jalga muuks kui Tallinna vanalinnas odava alkoholi joomiseks. Samuti ei maksa loota, et nii kaoks kuvand, et eestlane sobib ainult kalkunikitkujaks ja küprokipanijaks, kes tööst vabal ajal nina umbe võtab või varguste eest kinni istub.

Samal ajal jätkab rusikakangelaste tegevus laastamistööd palju laiemal skaalal, kui esialgu tundub. Võõraviha mõjub kahjulikult meie kõrgharidusele, ettevõtlusele ja muudele valdkondadele, kus väliskapital on süsteemi vereringes oluline osa. Milleks siis endale ise vesi peale tõmmata?