/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2019/02/15/11791668t1heac0.jpg)
Eile toimunud Postimehe ja advokaadibüroo Tark majanduskonverentsil «Risttee» räägiti teadusest ja selle rahastamisest ning selgus, et Eesti seisab tõesti ristteel. Palju tõsisemas mõttes, kui esmapilgul võiks arvata.
Juhtkiri: Eesti ristteel (4)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eile toimunud Postimehe ja advokaadibüroo Tark majanduskonverents kandis nime «Risttee». See sõna – risttee – kõlab iseenesest väga sageli poliitikute, teadlaste ja ajakirjanike huulil. Ehk isegi liiga sageli? Jajah, meie ühiskond seisab ristteel – või jõuab sinna kohe-kohe – aga ometi on igaühel meist oma elu elada. Vaja hommikul ärgata, lapsed kooli viia ja ise tööle tulla ning ajada oma igapäevaasju. See, kui kuskil kõrgel ja kaugel arutleb keegi teaduse viimaste saavutuste ning enneolematute läbimurrete üle, on justkui kena, kuid kõrge ja kauge. Kuidas see mind aitab?
Aitab vägagi. Teaduse saavutused on kõikjal meie ümber ning tänapäeval toimuvad muutused ja murrangud tehnoloogias väga ruttu. Alles see ju oli, kui kodudes laiutasid suureküürulised kineskoopteleviisorid, mis nüüd on muutunud haruldusteks – see muutus pole toimunud mitte kümnendite, vaid mõne aastaga. Muutused tarkvara vallas toimuvad teinekord suisa mõne kuuga…
Või siis mitte… Eilsel konverentsil võrdles Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere teaduse rahastamismudelit Eestis Euroopa ja USA keskmisega. Viimases on erasektori panus teadusesse 70 protsenti, Euroopas ligemale 50 protsenti ja Eestis vaid 10 protsenti. «See on tragöödia,» lausus Soomere.
Praeguse rahastamise juures ei ole võimalik Eesti olemasolevat niigi kidurat teadussüsteemi elus hoida.
Midagi väga sarnast võib lugeda ka tänasest arvamus- ja kultuurilisast AK, kus vesinikutehnoloogiaga tegelev akadeemik Enn Lust ütleb otse välja, et maailma kõige olulisemas energeetikainnovatsioonis mängib Eesti lolli, jätkates «põlevkivi tossutamisega». «Kui lükkame tegevusi edasi,» selgitab ta, «siis lõppkokkuvõttes lõikame kõvasti näppu.»
Nii Soomere ettekandest kui ka Lusti intervjuust jääb paraku kõlama tunne, et olemegi endale juba näppu lõiganud. Kõvasti. Korduvalt.
Mida siis teha? Lust ütleb otse välja: tuleb langetada otsuseid, tuleb teha valikuid. Jah, alati leidub neid, kes ütlevad, et targem olnuks valida midagi muud, kuid me ei saa jääda lõputult kõhklema ja kaaluma. Maailm läheb ees ära. Või noh – on juba läinud.
Sellele osutas sel kolmapäeval Stenbocki maja ees toimunud teadlaste meeleavaldus. Seal öeldi otse välja, et praeguse rahastamise juures pole mõtet rääkida innovatsioonist. Ega isegi mitte konkurentsis püsimisest. Asi on veelgi armutum: praeguse rahastamise juures ei ole võimalik Eesti olemasolevat niigi kidurat teadussüsteemi elus hoida.
Ja meie teaduse alarahastatus, selgitas Tarmo Soomere konverentsil «Risttee», on veelgi tõsisem kui demograafiline probleem.
Ehk siis oleme tõesti ristteel. Kuid see risttee ei tähenda isegi mitte valikut senise põlevkivipõhise energeetika jätkamise ja vesinikupõhise innovatsiooni vahel, vaid valikut selle vahel, kas Eesti on või Eestit pole.