Lauri Birkan

FOTO: Madis Sinivee

Kas tänapäeva ooperinautijad on minetanud kõrvakuulmise, et peavad lugema aariate tekste ekraanidelt, pahandab Lauri Birkan.

«Tere tulemast rahvusooperisse Estonia! Palume teil etenduse ajaks oma mobiiltelefonid välja lülitada,» ütleb meeldiv hääl piisavalt valjusti ja hea diktsiooniga, et seda on hästi kuulda üle kogu ooperisaali. Oma üllatuseks märkan, et sama sõnumit kuvatakse sõna-sõnalt ka neljal suurel LCD-ekraanil, mis sellest hooajast alates lava piiravad.

Tekib kohe küsimus: kellele ja milleks neid ekraane vaja on? Kas tänapäeva ooperinautijad on ühtäkki kõrvakuulmise minetanud, et peavad teksti ka ekraanilt nägema? Seejuures eriti hulluks on muutunud rõdul istujate elu, sest sinna on kinnitatud veel väikesed lisaekraanidki, mis õnnetumal juhul helendavad kogu etenduse aja inimese nägemisväljas ja segavad laval toimuvat. Kas pole mitte silmakirjalik paluda inimestel telefoniekraanid välja lülitada, jättes samal ajal lava ümbritsevad suured ekraanid helendama?

Vahet pole, et ekraane kasutatakse inglise ja eesti keeles laulusõnade kuvamiseks. Tahaksin ju keskenduda laval toimuvale, kuid helendavad ekraanid ja neil lakkamatult vahelduv tekst püüab pimendatud saalis vägisi vaataja tähelepanu ning kisub ta ajastuhõnguliste kostüümide ja lavakujunduse juurest paratamatult tagasi tänapäeva. Saaksin veel aru, kui tegemist oleks võõrkeelse teatrietendusega, milles kõlavad sügavamõttelised dialoogid vajavad tõlget. Kuid see siin on ju ooper, kus esikohal muusika ning lauljate hääl ja kehakeel, mis loob meelolu ning annab oma abstraktsel moel edasi ükskõik kui keerulise sõnumi!

Kas pole mitte silmakirjalik paluda inimestel telefoniekraanid välja lülitada, jättes samal ajal lava ümbritsevad suured ekraanid helendama?

Tekst on olnud ooperis alati pigem lisavärviks ning sellest sõna-sõnalt arusaamine pole kunagi olnud nii oluline, nagu praegu Estonias välja näidata püütakse. Sest kuidas muidu on aastasadu piisanud eelnevast kava läbilugemisest, et mõista, millest lugu räägib, aga nüüd oleme äkki nii rumalad, et vajame isegi ooperis sünkroontõlget!? Kas ikka vajame?

Võtame näiteks maailmakuulsa «La Traviata», mida hetkel Estoniaski mängitakse: «Oo, ma armastan sind nii väga, et mul on valus! Miks sa ei armasta mind? Kui sa armastad teda tõeliselt, siis loobu temast!» Kogu «La Traviata» kubiseb sellistest sõnadest, mis oskuslikult ja vanamoeliselt muusikasse kootuna kõlavad kaunilt ja loomutruult, kuid ekraanidel tõlgitult kuvatuna muudavad maailmakuulsa suurteose pigem millekski Mehhiko seebika sarnaseks. Kas me tõesti vajame seda?

Ja veelgi enam: Imre Kálmánist rääkiv operett/muusikal on eesti keeles. Milleks peab sealseid dialooge ka ekraanidel kuvama? Ja kas on tõesti mõtet käputäie turistide pärast seda ka inglise keelde tõlkida? Miks mitte usaldada seda, mis on toiminud sama kaua kui ooper ja operett? Miks ei usaldata Eesti rahvusooperis enam muusika keelt?