Heiki Viisimaa

FOTO: ENL

Noorte kaasamiseks on vaja nii riigiasutustel kui ka kohalikel omavalitsustel võtta ette lisasamme, kirjutab Eesti Noorteühenduste Liidu osalusprogrammi juht Heiki Viisimaa. 

Poliitika kujundamise hea tava järgi kaasatakse otsuste tegemisel neid huvigruppe ja kodanikke, keda konkreetsed otsused enim mõjutavad. See tähendab, et nii riigiasutused kui ka kohalikud omavalitsused peavad võtma piisavalt aega otsuste tegemiseks ja küsima oma plaanidele sisendit ajal, mil on veel võimalik otsuseid mõjutada. Praegu on kätte jõudnud aeg, kus enamik ametnikke saab küll aru kaasamise vajadusest, kuid praktikas korraldatakse sageli huvigruppidega arutelusid pigem ilusate meediapiltide tegemiseks kui sisuliselt inimeste arvamusega arvestamiseks.

Huvigruppe, mida tuleks otsuste tegemisel kaasata on muidugi mitmeid. Üheks oluliseimaks neist on noored. Noorte huvideks on traditsiooniliselt loetud hariduse, kultuuri ja noorsootöö valdkonnad, kuid tegelikult on raske leida poliitika valdkonda, mis ei mõjutaks noorte igapäevaelu. Teemad nagu näiteks riiklik ühistranspordikorraldus on noorte jaoks isegi olulisem kui vanemate inimeste jaoks, sest noortel puudub võimalus ebapiisava transpordisüsteemi puhul isiklikku autot kasutada. Kahjuks ei küsi riiklikud ega kohaliku omavalitsuse asutused näiteks sellel teemal noortelt eraldi tagasisidet ja ühistranspordist enim sõltuva elanike grupi arvamus jääb sisuliselt esindamata.

Teemad nagu näiteks riiklik ühistranspordikorraldus on noorte jaoks isegi olulisem kui vanemate inimeste jaoks, sest noortel puudub võimalus ebapiisava transpordisüsteemi puhul isiklikku autot kasutada.

Põhjuseid noorte osaluse ja kaasamise eraldi olulise teemana käsitlemiseks on mitu. Esiteks on noored see elanike grupp, kes peavad täna tehtud otsustega kõige kauem elama. Eesti 2035 strateegia kõneleb sisuliselt sellest, milline peaks olema tänaste teismeliste elu ajal kui nad on jõudnud kõige paremasse tööikka. Heal juhul võimaldab see strateegia noortel elada vastavalt enda arusaamisele tuleviku Eestist, halvemal juhul võivad praegused noored jalgadega hääletada vanema generatsiooni plaanide vastu ja kolida mõnda nende hoiakutega paremini arvestavasse riiki.

Teiseks on iga kodaniku demokraatlik põhiõigus riigi otsuste mõjutamisel kaasa rääkida valimistel osalemise kaudu. Ainus ühiskonnagrupp, millel antud õigus puudub on lapsed ja noored. Seetõttu on vaja teadlikult pingutada just sellele vanusegrupile alternatiivsete osalusmeetodite pakkumiseks. Mina kui valimisealine kodanik annan oma hinnangu Eesti riigi tulevikule 3. märtsil ja olen seega juba osaliselt riigi juhtimisse kaasatud. Kindlasti sooviksin ma riigi tuleviku osas ka muul ajal kaasa rääkida, kuid vähemalt huvitutakse minu kui kodaniku arvamusest ühel perioodil. Noored samas peavad sageli võitlema kõige algelisemal tasandil enda hääle kuuldavaks tegemisel.

Viimasena tooksin välja, et enamik Eesti poliitikakujundajatest on keskealised. Paratamatult saab iga inimene paremini aru endaga sarnaste inimeste probleemidest. Külastades omavalitsusi üle Eesti, selgub sageli väga kiirelt otsustajate teadmatus tänapäeva noorte elu ja soovide kohta. Kohalike omavalitsuste valimistel oli üheks populaarseimaks noortele suunatud lubadustest skateparkide rajamine. Praktikas külastab neid ehk ainult mõni protsenti noortest. Keskenduda võiks hoopis noorte huvi arvestava ühistranspordisüsteemi kavandamisele. Mida kaugem on huvigrupp otsustajatest, seda keerulisem on nendega arvestamine ja suurem vajadus neilt otse arvamuse küsimiseks.

Noored peavad sageli võitlema kõige algelisemal tasandil enda hääle kuuldavaks tegemisel.

Arvestades eelnevat, on hämmastav kui vähe küsitakse noorte käest sisulist arvamust. Muidugi eksisteerib häid erandeid. Varasemalt välja toodud Eesti 2035 protsessi juhtiv Riigikantselei on õnneks meeleldi nõus noorte arvamust kuulama. Loodetavasti jääb selle protsessi lõppedes Eestis alles eraldi riiklik noortestrateegia, mida on hiljuti OECD enda raportis teistele riikidele heaks näiteks toonud. Samas on ka väga markantseid näiteid noorte huvidega mitte arvestamisest. Riikliku huvihariduse ja -tegevuse täiendav toetuse kasutamiseks pidid kõik Eesti omavalitsused koostama kava noortele pakutavatest tegevustest. 2017-2018 aasta perioodi kavades märkis 79 omavalitsuse hulgast ainult 13, et nad olid noortelt ühes või teises vormis arvamust küsinud. Seega on üldine praktika, et peamiselt noori puudutavatel teemadel ei konsulteerita nende kui olulise huvigrupiga.

Noorte kaasamiseks on vaja nii riigiasutustel kui ka kohalikel omavalitsustel võtta ette lisasamme. Korraldama peaks kokkusaamisi noorte ja otsustajate vahel noortele sobivatel aegadel – see tähendab peale koolitunde. Loomulikult on noortel täiskasvanutest erinevad harjumised ja noortele suunatud infot peaks levitama nende poolt aktsepteeeritud infokanalitest ehk mitte paberlehel, televisioonis või Facebookis, vaid Youtube’is ja Instagramis. Noorte kaasamist otsustusprotessidesse aitab samuti noorte otsustuskogude nagu näiteks noortevolikogude või õpilasesinduste toetamine nii nõu kui jõuga. Kõige selle jaoks on vaja otsustada, et noorte osalus on oluline prioriteet ja sinna panustada. Paraku pole riigi poolt eraldatud noorte osaluse rahad aga kümmekond aastat suurenenud ja noorte osalust toetavate noorsootöötajate palk on Eesti keskmises omavalitsuses samas suurusjärgus lihttöölistega.

Eesti Noorteühenduste Liidu seisukoht on, et noorte paremaks kaasamiseks peavad nii riik kui ka omavalitsused looma paremaid tingimusi. See tähendab noorte osaluskogude ja õpilasesinduste tegevuse rahalist toetamist ning igasse omavalitsusse noorsootöö spetsialisti töökoha loomist. Noorte arvamust tuleb oluliste teemade puhul eraldi küsida ja sellega peab sisuliselt arvestama. Õnneks on noorte osalus eraldi teemana välja toodud nii mõnegi erakonna valimiste platvormis. Loodetavasti ei ohverdata noorte huve tulevase valitsuse moodustamise käigus ja nende arvamusega arvestatakse senisest enam.

Loe lähemalt Eesti Noorteühenduste Liidu 2019. aasta valimisplatvormist: