Hukatud saarlased Kullimäel.

FOTO: Eesti Filmiarhiiv

Ärme teeme seda viga, et hakkame hindama saja aasta tagust Saaremaa mässu tänapäeva väärtushoiakute järgi. Samas tuleb aru anda, et need, kes Eesti Vabariigi vastu Vabadussõja ajal mässu tõstsid, olid selles konfliktis teadlikult poole valinud, kirjutab ajaloolane Andres Adamson.

Lugu kuulatav Minu Meedia tellijatele

Tänini pole üksmeelt, millega oli tegemist saja aasta eest mandrile saatmiseks Kuivastusse kogunenud Eesti rahvaväkke mobiliseeritud saarlaste-muhulaste vastuhakust alguse saanud Saaremaa mässu näol. Oli see enamlaste organiseeritud iseseisvusvastane vandenõu, poolstiihiline, kuid siiski enamlike agitaatorite kaasmõjul toimunud rahvamäss, töörahva õiglase nördimuse ülekeemine või õnnetu arusaamatus? Vastavalt varieerub ka hinnang mässu mahasurujate tegevusele, mis oli suurusjärgu võrra verisem – esimese ohvreid oli kahe-, teisel kolmekohaline arv.

Mässu puhkemise ajaks oli Eesti riik saanud pärast Saksa okupatsiooni lõppu eksisteerida vormiliselt kolm, tegelikult pigem pisut enam kui kaks kuud. Peaaegu terve selle aja oli ühtlasi kestnud Vabadussõda, murdelahingud olid juba selja taga, Punaarmee ja Eesti Töörahva Kommuun maalt välja löödud. Et see nii jääb, seda ei teatud, Saaremaalt vaadates oli rinde üks ots üsna lähedal, Heinaste juures, Lätis nõukogude võim, Sõrvest Kuramaale kiviga visata, ning just mässu alguspäeval, 16. veebruaril 1919 alustas Punaarmee piki Eesti lõunapiiri uut pealetungi. See oli siiski juhus.