Juhtkiri: see ei ole väike hooletus

Rainer Vakra valimisreklaam Kristiines. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Lõputöö kirjutamine pakub ilmselt vähestele üliõpilastele rõõmu. Enamjaolt on sellele vaadatud kui ebameeldivale kohustusele, kus tuleb korraga jälgida vormistust ja sisulist loogikat, vaadata, et ettenähtud maht tuleks kokku, aga et tekst ei muutuks ka, vastupidi, liiga pikaks, ja mis kõige olulisem – et töö suudaks pakkuda midagi teaduslikus mõttes uut. Seda tehes tuleb olla valvel, et uurimus oleks kirjutatud oma sõnadega ning et tsitaadid ja viidatud mõtted eristuks muust tekstist jutumärkide, viidete ja osundustega. Siin libastumisel võib ees oodata plagiaadisüüdistus.

Plagiaadisüüdistused poliitikute puhul pole ei siin Eestis ega ka välismaal midagi uut. Iga natukese aja tagant tuleb välja, et keegi on ülikooli ajal mugavusest kopeerinud teise inimese loometööd ja pannud sellele oma nime alla – lootuses, et tänapäeva kõrgharidust ja teaduskraadi fetišeerivas ühiskonnas valitsevas teadustööde tulvas ei pane keegi sellist «pisiasja» tähele.

Nii on kunagine Saksa kaitseminister Karl-Theodor zu Guttenberg ja endine Ungari president Pál Schmitt sattunud plagiaadiskandaali. Esimene astus ametikohalt tagasi ja palus vabandust; teine küll leidis, et pole midagi valesti teinud, aga pidi ometi süüdistuste tulva all ametist lahkuma.

Eestis asjad paraku nii ei käi.

Kuna Vakra tööandja on aga valija, peab ta aru andma ennekõike valijale. Eks mõne nädala pärast riigikogu valimistel ole näha, kui hästi see tal õnnestus.

Nõnda leidis Keskerakonda kuuluv Valeri Korb, kelle väitekiri osutus plagiaadiks, juhtumi avalikuks tulemisel, et võib jääda julgelt riigikokku rahvast esindama. Tema sõnul oli tegemist suisa alusetu etteheitega. Nüüd on järg sotsiaaldemokraadist rahvasaadiku Rainer Vakra käes. Ta seisab silmitsi samasuguste süüdistustega.

Suure pettuse ja väikese hooletuse vahe on suur. Hooletust võib ette tulla igaühel. See on inimlik. Aga kas väiksemat sorti hooletus on piisav argument akadeemilise kraadi äravõtmiseks? Isegi kui Tallinna Ülikooli komisjon peaks Rainer Vakra puhul otsustama jätta talle akadeemilise kraadi alles, on asi siiski juba praegu üheselt selge: plagieerimine toimus suures mahus. See ei ole väike hooletus.

Nagu tänane Eesti Ekspress kirjutab, pole mingit kahtlust, et Vakra töö «tuumakam osa» on plagiaat. «Ilmselgelt on tegu arvutis tehtud copy-paste-tööga: sama tekst, samad pealkirjad, sama liigendus, samad alapealkirjad, samad allajoonimised, samad esiletõsted, samad teksti sisse põimitud graafikud, isegi kirja- ja tähevead on samad.»

Poliitik, kes on võtnud keskkonnavaldkonna endale südameasjaks, aga on nüüd omandanud teise loometöö kopeerija maine, määrib ka riigikogulase mainet. Kuna Vakra tööandja on aga valija, peab ta aru andma ennekõike valijale. Eks mõne nädala pärast riigikogu valimistel ole näha, kui hästi see tal õnnestus.