:format(webp)/nginx/o/2024/01/31/15861401t1h9323.jpg)
/nginx/o/2019/02/13/11786065t1hea3d.jpg)
2019 võinuks olla aasta, mil roheline maailmavaade murrab end otsustavalt sisse Eesti poliitika peavoolu, kuid ilmselt saavad kaks tänavu parlamenti pürgivat roheliste erakonda jälgida üksnes eest ära sõitvate konkurentide tagatulesid.
Arved Breidaks: roheparteide käestlastud võimalus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Eesti inimesi eelmisel aastal üldse miski selgelt kahte lehte lahutas, oli see Est-Fori puidurafineerimistehase ehitamise plaan. Avalikus arutelus figureeris kaks seisukohta: a) tehas päästab Eesti majanduse; b) tehas laastab Eesti loodust. Pooltoone selles vaidluses ei sallitud, tuli olla kas poolt või vastu. Lihtsam oli olla vastu.
Segades juurde üldise hirmu metsade mahasaagimise pärast ning Rail Balticu maastikku muutva trassikoridori, raputati eelmise aasta jooksul valmis kokteil, mille mõjul pidanuks roheliste parlamenti valimine olema vormistamise küsimus. Sest nagu teada, ei mõju valimistulemusele midagi paremini, kui osaleda ühiskonnas teravalt esil olevas põhikonfliktis – isegi kaotades on teine koht valimistel ikkagi garanteeritud.
Lõppenud aasta kõige suurem ühiskondlik konflikt oli seotud loodushoiuga, kuid rohelist maailmavaadet esindavad parteid istuvad endiselt poliitilise redeli alumistel pulkadel.
Ometi näitavad esmaspäeval Postimehes avaldatud Kantar-Emori küsitluse tulemused, et ei Erakond Eestimaa Rohelised ega mullu loodud Elurikkuse Erakond ei suuda riigikogu lävepakust üle astuda. Veel mullu aprillis isegi kuue protsendi suuruse toetuse kätte saanud Rohelised kügelevad praegu kaheprotsendise toetuse juures ning Elurikkuse Erakond asub neist veelgi madalamal. Miski siin ei klapi! Lõppenud aasta kõige suurem ühiskondlik konflikt oli seotud loodushoiuga, kuid rohelist maailmavaadet esindavad parteid istuvad endiselt poliitilise redeli alumistel pulkadel.
Oskus jääda hääli tõotavates konfliktides koori ja mitte endale solisti rolli haarata on roheliste puhul tähelepanuväärne. Seda enam, et nende nn betoonerakondadest konkurendid oskasid Tartus tselluloosist vajalikud punktid välja väänata: paradoksaalselt sammus tehasevastases kampaanias rivi ees majandusvabaduse eest seisev reformierakondlane.
Võimalik, et kui Eestimaa Rohelised ja Elurikkuse Erakond oleksid valimistele läinud ühe erakonnana, olnuks neil suurem šanss roheliste valijate hääl ka parlamenti viia. Valimistel on otsustavalt tähtis nimekirja kuuluvate inimeste tuntus ning mida rohkem suuri egosid ühte parteinimekirja ära mahub, seda suurem on võiduvõimalus. Kahe peale kokku olnuks roheparteid võimekamad kui eraldi.
Nii meenutavadki roheerakonnad elektriautosid, mis võivad küll olla trendikad ja hea minekuga paigalt võtta, kuid pikemal sõidul tuleb akut laadides pealt vaadata, kuidas diiselmootoriga kogupereauto neist mööda vuhiseb.