VANA KULD Raivo Mänd: naudeldes üksindusse

Foto: Jaanus Koov

Laupäeval ilmub 500. arvamus- ja kultuurilisa AK. Arvamustoimetus taasavaldab sel puhul Tartu Ülikooli loomaökoloogia professori Raivo Männi loo. Kirjutis ilmus esimest korda 30.03.2018.

Üksilduse ängi ilmingud võtavad üha veidramaid vorme, õnnetute ja rahulolematute indiviidide osakaal kasvab – niisugune on praegu olukord ühe erakordselt suure ajuga liigi ühiskonnas ühel planeedil. Kuidas see erakordselt edukas liik painava üksildustundeni on jõudnud ja mis võiks edasi juhtuda, arutleb TÜ loomaökoloogia professor Raivo Mänd.

Universumi avarustes, ühe spiraalse täheparve servas asub täht, mille ümber tiirlevatest planeetidest ühel tekkis mõni miljardit aastat tagasi elu. Viimase olemus seisneb edukas paljunemises ja levimises. Need organismid, kes paljunevad teistest edukamalt, on alati määranud ja määravad ka tulevikus planeedi näo. Umbes miljardi aasta eest võitsid selle võistluse organismid, kes hakkasid paljunema suguliselt. Sellest peale jaguneb rõhuv enamus planeedi liike kaheks selgelt eristuvaks vormiks ehk sugupooleks. Miks see just nii läks, on pikem jutt. Mainigem siinkohal vaid, et sugude tekkimine oli paratamatus, mis tulenes elu enda arengu loogikast.

Sugupoolte konflikt

Sugupoolte erinevuse võti peitub aga järgmises. Isassugupool kasutab paljunemiseks pisikesi sugurakke – sperme. Spermid ei sisalda peaaegu mitte midagi muud kui üksnes isendi geene, kus peidus juhised selle kohta, millised saavad olema isendi järglased. Emaste sugurakud ehk munarakud on aga suurt kasvu ja neis leidub peale geenide ka rikkalikult toitaineid ja energiat, mida kahe suguraku ühinemise ehk viljastamise järgselt arenema hakkav järglane alustuseks hädasti vajab. Sisuliselt tähendab sugurakkude selline erinevus, et isased paljunevad emaste toodetud ressursside arvel, nagu oleksid nad parasiidid.

Kuna isaste parasiitsed sugurakud on odavad ja neid jõuab isend toota elu jooksul praktiliselt piiramatul hulgal, jätaks mõistagi rohkem järglasi selline isane, kes suudaks viljastada võimalikult rohkem vastassoost isendeid. Isaste õnnetuseks ei ole seda eesmärki aga kaugeltki lihtne saavutada, sest iga kosilane ei ole emaste silmis sugugi oodatud. Emassugurakud on spermidega võrreldes ju väga väärtuslikud ja nende kasvamisele kuluva aja ja toitainevajaduse tõttu suudab üks emane neid elu jooksul toota vaid piiratud arvul. Erinevalt isastest pole emaste eduka paljunemise võti seega sugugi suur vastassoost partnerite arv, vaid hoopis see, et iga viljastamine läheks korralikult asja ette. Kuna isaste odavad sugurakud ei sisalda tulevase järglase jaoks enamasti mitte midagi muud kasulikku peale geenide, siis on emase jaoks esmatähtis, et tema kalli suguraku viljastaks võimalikult kvaliteetne, elujõuline isane, kes pärandaks oma elujõu geenide kaudu ka emase järglastele. Ülimalt oodatud oleks muidugi ka see, kui isane pärastpoole järglaste kasvatamisse omapoolse panuse annaks, mida paraku aga väheste liikide isased teha soovivad.

Õnneks on emaste motivatsioon enda järglaste eest hoolitseda palju suurem kui isaste oma, kuna neile on suhteliselt tähtsam, et iga üksik järglane üles kasvaks. Nende munarakud pole ju raisata. Sugupoolte huvide niisuguse lahknevuse tõttu on arusaadav, et isased enda sigimispotentsiaali realiseerimiseks omavahel ägedasti võitlema peavad või siis emaste poolehoiu väljateenimise nimel mitmel moel kasvõi nahast välja poevad.

Kumb kasvatab lapse?

Peale sugurakkude erineva hinna on hulgaliselt teisigi tegureid, mis sigimiskäitumist mõjutavad. Seetõttu on pilt partnerlussuhetest sellel planeedil üpris kirju. Näiteks neil olenditel, kes on jäänud elu algkodusse – meredesse –, toimub ka sugurakkude viljastamine merevees. Emane koeb kõigepealt oma munarakud vette, misjärel viljastab tema välja valitud isane need oma spermidega. Kuna emased saavad ka sündmuspaigast lahkuda esimesena, tulebki isastel järglaste eest hoolitsemine oma õlule võtta. Õnneks võib meres elav isane vähemalt selles kindel olla, et ta kasvatab tõepoolest enda „lihaseid“ järglasi.

Seevastu maismaal elavate liikide isased viimases väga veendunud olla ei saa. Nimelt toimub maismaaliikidel munaraku viljastamine emaste suguteedes, sest selleks protseduuriks on vaja niiskust. Kuna aga emased võivad olla seksinud veel mõne teise isasega, ei saa ükski isane olla täiesti kindel, et just tema sperm oli see, kes emase munaraku viljastas. Selline teadmatus kahandab isase huvi oma aega ja ressursse emase sünnitatud järglaste eest hoolitsemise peale kulutada. Kuna antud juhul on pealegi isane see, kes viljastatud sugurakkude juurest esimesena jalga lasta saab, siis enamiku maismaaliikide isased just seda teevadki. Niisiis on maismaaorganismidel valdavalt emased need, kes järglaste eest hoolitsevad, mereorganismidel on aga hoolitsejateks peamiselt isased.

Vägistajad ja donžuanid

Teine näide. Planeedi maismaaliikide seas on kaks omavahel suguluses olevat suurt liigirühma – imetajad ja linnud. Imetajad tegutsevad peamiselt maapinnal või selle läheduses, kus nad kulgevad oma neljal jäsemel. Linnud on aga omandanud lendamisvõime ning nende esimene jäsemepaar on moondunud tiibadeks. Imetajate isased on emastest suuremad ja tugevamad ning nad suudavad oma partnerit viljastamise ajal esijäsemete abil jõuga kinni hoida. Nemad emastelt nõusolekut ei vaja ja nende sigimistaktika on järgmine. Isased peavad omavahel vihaseid võitlusi ning vähesed võitjad viljastavad jõuga kõik saadaval olevad emased, misjärel lahkuvad areenilt, jättes emased oma järglasi üksinda üles kasvatama.

Seevastu lindude tiivad partneri jõuga kinni hoidmiseks ei kõlba. Nende isased peavad seepärast lisaks omavahelisele mõõduvõtmisele suutma ka emastele meele järel olla, et nood oma kosilasele vabatahtlikult anduma nõustuksid. Selleks toovad nad ihaldatud emasele kingitusi, hellitavad teda ja läbivad pikki keerukaid kosimisrituaale, mille eesmärk on tõestada oma tublidust, pühendumust ja valmisolekut pärast viljastamist ka järglaste kasvatamises osaleda. Ja seda viimast lindude isased enamasti kuulekalt ka teevad, sest väljavalitu südame võitmisele on kulunud juba nii palju aega, et rohkemate emaste jaoks seda harilikult enam ei jätkugi. Targem on aidata oma kaasal sellesama pesakonna järglased hästi suureks ja tubliks kasvatada. Kõik see on viinud selleni, et lindude sigimispaarid püsivad koos pikka aega, tihti kogu elu, samas kui imetajatel mingeid püsivaid paare ei tekigi.

Imetajad, kes käituvad nagu linnud

Imetajate seas on aga üks suur erand. Sellel liigil on evolutsioon kujundanud välja erakordselt võimsa ja keerulise aju. Viimase abil suudavad liigi isendid välismaailma mõjutusi paremini tuvastada, analüüsida ja neile adekvaatselt reageerida. See annab neile kõigi teiste planeedi olenditega võrreldes hiigelsuure eelise, võimaldades täiuslikumalt kui teised ära kasutada keskkonnas leiduvaid ressursse. Tänu oma ajule on nad suutnud eriti edukalt paljuneda ja levida üle kogu planeedi, rajades ennenägematu tehnoloogilise kõrgtsivilisatsiooni.

Kuid sellel edul on ühtlasi ränk hind. Esiteks mahub suur aju ainult väga suurde koljusse. Paraku hakkas liik vahepeal kõndima kahel tagumisel jäsemel, mis omakorda põhjustas nende vaagna muutumise oluliselt kitsamaks kui teistel imetajatel. Selleks, et erakordselt suure peaga järglane mahuks välja läbi erakordselt kitsa vaagna, tuli liigi emastel hakata sünnitama teiste imetajatega võrreldes väga vähe arenenud beebisid, kes pärast sünnitust vajasid veel aastaid ränka hoolt. Sellega ei saanud aga emased enam üksinda hästi hakkama. Põhjus on selles, et suur aju on väga kallis: viiendik isendi kogu energiavajadusest kulus vaid selle ühe elundi ülalpidamiseks, kusjuures muuks otstarbeks jätkus energiat selle võrra vähem. Emased vajasid järglaste kasvatamisel hädasti isaste tuge ning ilma selleta poleks ka isased ise üldse järglasi saanud.

Seepärast ei ole selle liigi isased saanud praktiseerida teistele imetajatele tavapärast matšolikku paarumistaktikat, vaid nad on üle võtnud lindude oma – elamise püsipaaridena, kus isane ja emane üheskoos järglaste eest hoolitsevad. Selle imetajaliigi isased peavad samuti nagu lindude omadki vaeva nägema oma väljavalitute südame võitmiseks. Kord tekkinud paaride koospüsimise soodustamiseks on liigil välja kujunenud keeruline füsioloogiline toimemehhanism, mis kooseluga kaasneva füüsilise ja vaimse läheduse ja puuted transformeerib ajus tugevaks naudinguliseks aistinguks, mida kutsutakse armastuseks.  

Seksuaalrevolutsioon

Sadu tuhandeid aastaid, kogu oma senise eksistentsi vältel, olid selle liigi emased pidanud partnerlussuhetes olema ülimalt ettevaatlikud ja valivad, kuna üksainus eksimus võis rikkuda kogu nende tulevase elu ja seada nende soo jätkamise ohtu. Vaid üks kiirustades ja nooruslikus läbematuses juhtunud liigkirglik vahekord isasega, kes hiljem keeldus osalemast järglaste kasvatamisel ja selle asemel eelistas kasutada imetajate enamuse sigimistaktikat – võimalikult paljude emaste viljastamist –, ja su elu oli mokas. Selliste olukordade vältimiseks oli liigil välja kujunenud lindudega sarnane pikk, vaevaline ja keerukas kosimisrituaal, mis tuli läbida, enne kui võis turvaliselt asuda munarakkude viljastamise juurde.

Umbes kuuskümmend aastat tagasi juurdus liigi hulgas aga revolutsiooniline uuendus, mida kasutades said emased isaste teadmata enda viljastamist vältida – niinimetatud rasestumisvastane tehnoloogia. Esimest korda liigi sadade tuhandete aastate pikkuses ajaloos võisid emased hakata nautima ükskõik kui kaugele minevaid mõnusaid intiimvahekordi, ilma et oleksid pidanud liigselt kartma enda viljastamist ebausaldusväärse isase poolt. Ka isased mõistsid, et kui mõni emane neid nüüd tavapärasest lähemale laseb, ei ähvarda neid enam tingimata eluaegne seotus ainuüksi selle emase ja tema järglastega.

Nüüdsest tähendas intiimvahekord enam mitte tohutut vastutust ja riski, vaid eelkõige üürikest süllekukkunud lõbu, mistõttu nii isased kui ka emased julgesid peagi muutuda seksuaalselt hulga vabameelsemaks, kui nad seda oma liigi kogu senise eksistentsi jooksul olid olnud. Vahekorrad mitme vastassugupoole esindajaga muutusid kordades tavalisemaks kui seni. Armastus sai senisest erineva tähenduse ja sisu.

Armukadedus

Kuid sellega kaasnes üks kahetsusväärne probleem. Nii nagu loodus oli emastel kujundanud vaistlikult ettevaatliku käitumise pealetükkivate isaste suhtes, oli analoogne ettevaatus kujunenud ka isastel. Nimelt ei talunud viimased silmaotsaski seda, kui nende paariline, kellega nad olid ennast sidunud eluks ajaks ja kellele nad nii palju pühendasid, liiga vabameelselt suhtles teiste isastega. Minevikus oli see alati tähendanud ohtu, et isasel tuleb hakata kasvatama järglasi, keda pole viljastanud mitte tema, vaid mõni teine isane. Kuna siis poleks ta aga aidanud kaasa mitte enda, vaid võõraste geenide paljunemisele, oleks see elu olemuse seisukohast olnud talle sedavõrd kahjulik, et loodus ei saanud niisugust suuremeelsust kuidagi soosida.

Sestap pole mõtet imestada, et evolutsioon oli isastel liiga vabameelsete partnerite korralekutsumiseks kujundanud välja erilise vaistliku reaktsiooni – armukadeduse, mis raskemail juhtudel päädis partnerivastase agressiivsusega. Otse loomulikult esines armukadedus ka emastel oma liigselt ringilitutajatest partnerite vastu, sest eksisteeris tõsine oht, et tollel tuleb hakata tema arvelt veel mõne teisegi emase järglaste eest hoolt kandma. Armukadedus on muide laialt levinud paljude loomaliikide seas.

Püsipaarid lagunevad

Niisiis põhjustas ühiskonnas järsult suurenenud seksuaalne vabameelsus ka armukadeduse olulist kasvu. Tõsi, mõlemad paarilised mõistsid oma arenenud aju abil väga hästi, et partneri vabameelsusega kaasnev oht pole enam kaugeltki nii suur kui vanasti, sest rasestumisvastane tehnoloogia toimis küllaltki laitmatult.

Kuid looduse kujundatud vaistlikest käitumismallidest vabanemine ei ole lihtne. Näiteks teame me tänapäeval, kui kahjulik on liialdamine maiustustega, mille tootmise on hiljutine tööstusrevolutsioon muutnud imeodavaks. Ometi tunneb enamik meist vastupandamatut sisemist tõmmet järjekordse koogitüki poole, sest varasema ajaloo jooksul on konkurentsieelis saatnud just neid, kellel on olnud juurdepääs defitsiitsetele magusatele energiaallikatele.

Sama kehtib paraku ka armukadeduse kohta: ükskõik kui tolerantsed ja andestavad püütakse mõistuse abil teineteise suhtes olla, kutsub partneri vabameelne käitumine varem või hiljem ikkagi esile ürgse vaistliku reaktsiooni, mis päädib lakkamatute lahkarvamustega kuni vägivallani välja. Sigimispaarid ei püsinud enam koos. Traditsiooniline peremudel, mis oli võimaldanud suure targa aju ühendada jätkusuutliku sigimisega, varises pärast rasestumisvastaste vahendite massilist levimahakkamist ja sellega kaasnevat seksuaalrevolutsiooni vaid mõne aastaga kokku. Armastus oli sattunud kriisi, millesarnast polnud kogenud ükski varasem põlvkond.

Üksilduse äng

Paarisuhete lagunemine ja ebakindlus tõi kaasa üksildaste, õnnetute ning rahulolematute indiviidide osakaalu tõusu. Üksinda järglasi kasvatada on raske ja riskantne, sestap vähenes drastiliselt ka järglaste sünnitamine, kukkudes allapoole rahvastiku taastootmiseks vajalikku künnist. Üksildased hakkasid tundma järjest talumatumat igatsust intiimsete füüsiliste kontaktide, hellituste, puudutuste järele, mida klassikalisel armastusel põhinev püsipartnerlus ja järglastega koos elamine kuhjaga oli võimaldanud.

Kuigi partnerlusi oli nüüd isegi rohkem kui varasematel aegadel, olid need kõik kuidagi pealiskaudsed ja põgusad ega asendanud seda, mida pakub tõeline püsiv armastus. Isegi parasjagu kaaslasega koos elades tundsid paljud end tegelikult üksildastena. Üksilduse, rahuldamata suguiha ja armujanu ning sellega kaasneva vägivaldsuse teema vallutas planeedi kirjanduse, filmikunsti ja muusika. Püsiteemadeks sai samuti see, mille abil paljud indiviidid oma kibestumust ja üksindusvalu peletada püüdsid – narkootikumid ja alkohol.

Kunst ja meedia muutusid senisest süngemaks, hämaramaks ja morbiidsemaks. Domineerima hakkasid negatiivsed teemad, mida mõned kutsusid sotsiaalpornoks. Igapäevaellu, kunsti ja reklaamidesse tungis järjest rohkem toores, ilustamata seksuaalsus ja avalikud intiimsused. Kõik see, millest liigi isendid järjest talumatumat puudust tundsid. Vana hea armastus seevastu kadus tasahaaval kunstist ja kirjandusest, sest paljud nooremad isendid ei teadnudki enam hästi, mis see on.

Millega asendada armastust?

Eelmainitud destruktiivsete tendentside kõrval otsiti abi mitmesugustest konstruktiivsematest võtetest. Näiteks levis kulutulena üksteise avalik kallistamine, mis varem oli peamiselt kombeks vaid paaride varjatud intiimruumis. Kallistati sõpru, töö- ja õpingukaaslasi, isegi võõraid isikuid. Koguni neid, keda tegelikult ei sallitud. Ülimalt moodi läks massaaž, mis kuigivõrd asendas püsipartneri intiimseid puudutusi ja saatis aju õnnekeskustesse mõnuaistinguid, mis natukegi vaigistasid talumatut igatsust tõelise armastuse ja partneri keha läheduse järele. Masseerida lasti ennast kõikjal, isegi lennujaamades, ja tingimata avalikult. Rajati järjest arvukamalt spaasid, kus muuhulgas sobis end teiste ees paljaks võtta ja näidata oma keha võlusid, mida magamistubades kahjuks enam keegi ei imetlenud.

Järjest rohkem levisid intiimsuhted samasooliste indiviidide vahel, sest paljud avastasid, et naudingu- ja õnnetunnet kutsub samahästi või veelgi paremini esile ka vastavate kehapiirkondade hellitamine oma sookaaslase poolt, kui vaid teatavast sissekasvatatud hirmust üle saada. Järjest arvukamaks muutusid ööklubid ja mitmesugused avalikud üritused, mis tõid kokku rohkelt rahvast ja aitasid üksindust leevendada – vabaõhukontserdid, jooksumaratonid jne. Kõik ülalloetletu oli loomulikult olemas olnud ka varem ja üksinduse kompenseerimine pole mõistagi nende nähtuste ainus ega isegi peamine eesmärk, kuid antud aspekti lisandumisel hakkas kõik see kuidagi eriti vohama. Päris uus asi oli aga niinimetatud sotsiaalmeedia, kus tänu üleplaneedilisele ülikiirele infovõrgustikule sai kergesti luua petliku mulje, et ollakse pidevalt ümbritsetud sadadest sõpradest ja imetlejatest.

Samal ajal hakkas sotsiaalmeedias ja arvamusportaalides aina rohkem kuulduma kibestunud üksildaste vihakõnet nende vastu, kes oskasid veel elada ja armastada endisel moel ja seda parimaks pidasid. Selle asemel, et arutada võimalusi, kuidas uuesti kokku viia püsipaare, kus partnerid teineteist nii rõõmus kui ka mures toetaksid, üksteise puudusi kompenseeriksid ja ühiste jõududega suuremaid eesmärke püüdleksid, tegeles liigi seadusandlus nüüd peamiselt sellega, kuidas korraldada ühiskond ümber nii, et emased oma järglastega ka üksinda, ilma isaste abita hakkama saaksid. Nii nagu teistel, vähearenenud ajuga imetajail. Kuid see pole lihtne eesmärk, sest isased kui suuremad ja tugevamad on ressursid suuremas osas enda kätte kahmanud ning kahe sugupoole materiaalsete võimaluste vahel haigutab lõhe.

Kes pärivad planeedi?

Niisugune on praegu olukord kõnealuse liigi ühiskonnas sellel planeedil. Keegi ei tea, millega see täpselt lõpeb. Võib arvata, et taas kord sekkuvad loodusseadused, nagu nad juba miljardeid aastaid on vajadusel sekkunud, ja taastavad kunagi uuesti liigi eksistentsi jätkumiseks hädavajaliku tasakaalu, mis seoses viljastumisvastase tehnoloogia ja mitmete teistegi revolutsiooniliste tehnoloogiate leiutamisega ajutiselt paigast on läinud. Kuni liigi isendite enamus on jälle enam-vähem õnnelik. Kuigi see võtab kahtlemata aega. Ent tundes elu olemust, on selge, et üksnes need, kes ka muutunud oludes suudavad piisavalt paljuneda ja oma geene levitada, määravad planeedi tulevase näo.